Ajuteadlane ja psühholoog, TÜ arvutiteaduse instituudi professor Jaan Aru on tunnustatud tegija – avaldanud üle kolmekümne teadustöö rahvusvahelistes teadusajakirjades. 2009. aastal ilmus tema sulest Talis Bachmanniga kahasse kirjutatud „Tähelepanu ja teadvus“, 2017. a „Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust“. Tänavu lisandus „Loovusest ja logelemisest. Nutineedusest, mõttevälgatustest ja laste arengust“. Loen kõike sellist huviga – tahaks ju targemaks saada. Õpetlik on teada saada, kuidas käib meie mõtlemine.
Autor küsib: mis juhtub siis, kui ehitame veelgi rohkemate parameetritega tehisintellekti, mida jooksutavad veelgi võimsamad serverid? Tema arvates näitab arvutusvõimsuse tähtsuse rõhutamine, et inimmõistust on valesti mõistetud. Meid ei tee teistest loomadest erinevaks see, et meie koljus on võimsam arvutusmasin, vaid eelkõige see, et meid huvitavad teised asjad kui ülejäänud liike. Inimlooma kannustab tagant tung uuest aru saada ja ise midagi uut luua.
Inimene liigub läbi elu omaenda seatud eesmärgi suunas. Pole vahet, millisel alal ta seda teeb – ettevõtluses, kunstis, innovatsioonis, teaduses või mujal. Selles avalduva loovuse kohta kasutab Jaan Aru terminit eneseteostus.
Loovus ei ole hea nalja või luuletuse tegemine, vaid protsess, kus inimene viib ellu iseenda sees olevaid soove, tunge ja ideid. Üks inimkonna edu võtmeid on see, et aju arengu pingpong loob tohutult erinevaid ajusid, kellel on erinevad ideed, erinevat tüüpi eneseteostuse vajadus.
Mõtlemise ja loovuse jaoks on vajalik motivatsioon. „Motivatsioon on nagu kütus, ilma milleta meie võimas loovuse sportauto ei liigu meetritki.“
Jaan Aru arvates on inimmõistuse kõige tähtsam külg see, et ajule pakuvad mingid teemad huvi. Need pole samad, mis huvitavad ahve, haisid või täisid, vaid pigem kummalised teemad. Mõni meist on huvitatud koobaste uurimisest, teine uurib põskkoopaid, kolmas tahaks ehitada puulehtedest torni, neljas teha vanadest tornidest puulehti – meil on lõputult huvisid, mis vahel on põnevad ainult sellele ühele inimesele.
Kuid kõik inimarengu juures ei ole kiiduväärne. Raamatut läbib nutiseadmete kasutamise karm kriitika. Inimene võiks välja mõelda mõne uue lauamängu või vähemalt pudruretsepti, aga tema loeb internetist kuulsuste elu kohta „uudiseid” ja vaatab kassivideoid. „Inimene, kes võiks tegeleda eneseteostusega, tegeleb enesereostusega. Ükski teine loomaliik ei kasuta oma aju potentsiaali nii rumalasti. Miks me oleme sellised?“
Nutiseadmed ei ole heroiin, aga kui vaadata aju vastust heroiinile ja uudsusele, siis on uudsus justkui heroiini väike vend: nad mõlemad aktiveerivad aju mõnukeskused, heroiin teeb seda lihtsalt pikemalt ja tugevamalt. Aju-uurija meelest on nutiseadmed hullemad kui heroiin. Ometi annavad paljud emad-isad juba oma kaheaastasele nutiseadme. Mõtlemata, et aju uudsuseotsingud leiavad lahja lõpu sellega.
Kui vaataksime ajju sisse, näeksime, et nutiseadmest multikaid vaadates või vingeid mänge mängides on kontroll masina käes – masin juhib aju, väljastpoolt sisse. Lugeda üritava lapse ajus on vastupidi – kontroll tuleb ajust endast, seest.
Sotsiaalmeedia arendajad on ju meistrid. Nad on loonud süsteemid, mis kasutavad ära baastunge, mis teevad meist inimesed: otsida uudsust ja jagada uudsust. Sotsiaalmeedia pakub lakkamatult uudsust, eriti teiste inimeste kohta.
Kui võrdleme multikate vaatamist ja raamatute lugemist, siis veel üks oluline erinevus on selles, et lugemise puhul on sisend kasin, pelgalt sõnad. Nendest sõnadest tuleb ajus iseseisvalt luua visuaalne maailm. Lihtne ülesanne – kuuldud teksti järgi visuaalse kujutluse loomine – on lapsele paras loovusharjutus.
Asjatundja Aru ütleb, et ei ole karta, et tehisintellekt jõuaks inimestest mööda, kuid karta tuleb, et ta muudab meid masinlikumaks. Algoritmi järgi ennustatavalt vajutame sotsiaalmeedias üha järgnevaid linke, selle asemel et ennast teostada. Rullime nutiseadmes infovoogusid, selle asemel et püüda ise midagi luua. Kuna nutirakendused suudavad otse aktiveerida aju motivatsioonisüsteemi, suudavad nad blokeerida kogu selle aja ja motivatsiooni, mis võiks minna eneseteostusele.
Tehisintellektil pole paraku mingit sädet. Kui arvuti välja lülitada, ei toimu ta sees midagi. Ta ei taha midagi, ei tunne midagi, ei arva midagi – on tühjus ja vaikus. Tehisintellekti algoritmid suudavad järele teha ja ületada inimesi mitmel alal, aga arvatavasti ei ole inimmõistuse saladus peidus mitte saavutustes, vaid selles, miks me üldse nende poole püüdleme.
Ilmselt peab kõigepealt uurima, kust ja kuidas tekib see säde, mis on inimmõistuse algoritmide töö põhjus ja käivitaja. Miks inimloom tahab maailma asjadest aru saada ja naudib eneseteostust? See küsimus on aluseks järgmisele etapile Jaan Aru teadustöös ja ehk ka ta järgmisele raamatule.
Juhiseks loovuse leidmiseks: nautigem jalutuskäike looduses! Beethoven kogus oma ideid just nii ja tal oli alati kaasas märkmik, kuhu ta viisijuppe üles kirjutas. „Mõtted tulevad ikka neljas V-ga tegevuses: vannis, voodis, vantsides ja võileiba tehes.“
Toomas Paul
Raamatukoi 