Hiljuti möödus 100 aastat Artur Alliksaare sünnist. Sel puhul ilmus Margit Mõistliku Alliksaare elust jutustava raamatu täiendatud kordustrükk „Raamat Artur Alliksaare elust. On raske vaikida ja laulda mul“ (2023, esmatrükk 2011).
Minu jaoks aitas see raamat avada ühtpidi keerulist aega, milles luuletaja elas, aga teisalt ka Alliksaare enda luuleilma. Ja sedagi, kuivõrd erinev võib olla inimeste mõtte- ja tegutsemismaailm.
Kui ma lõpetasin lugemise, mõtlesin ikka veel ajale, milles Alliksaar elas. Tema lugu viis kaasa. Siis mõtlesingi, et ehk võiks luuletaja andekust ja vastuolu – oli ta ju inimesena väga vastuoluline ja veidergi, nagu jutustavad temaga kokku puutunud ajakaaslased – vaadelda ka nii: sel oli ajast ja inimestest tingitud segajad peal, nagu nõukaaegsel raadiojaamal, mille välismaist lainepikkust tuli ikka uuesti ja uuesti timmida, kui tahtsid selgemaid sõnumeid. Ühtpidi ei pruugi andekuse tabamine konkreetses ajas olla igale jõukohane, teisalt oli neidki, kes seda hirmust, kadedusest või vimmast tunnustada ei soovinud. Alles siis, kui eraldatakse luuletaja oma luulest, hakkab tõde laiemalt levima. Üks läheb, et teine saaks jääda ja kasvada.
Margit Mõistliku raamatust saame ülevaate Alliksaare perekonnast, elust vangilaagris, Tartu kohvikutest, kus luuletaja veetis palju aega, aga ka paljust muust. Peatükid juhatavad sisse hästi valitud luuleread, mis on justkui soojenduseks järgnevale tekstile. Tekstide vahele on aga pikitud lühimeenutusi Alliksaarest ja kirjakatkeid, kust võib leida nii kurvemaid kui ka humoorikamaid toone.
Sugulane Vilma Piibeman näiteks meenutab, kuis füüsiline töö polnud luuletajale konti mööda. Kui tegi, siis ikka midagi rääkis kõrvale: „Kord arutles ta, et vanad inimesed on väga tüütud ja nende eest hoolitsemine nõuab vaeva. Et muret oleks palju vähem, kui inimesed jääksid vananedes nii väikeseks, et neid saaks taskus kanda. Teine kord, kui ta sattus ühel suvel mingil moel heinamaale, kus me panime kuiva loogu kokku, püüdis meie isa teda tööle panna. Sellest ei tulnud suurt midagi välja. Kui ta oligi ühe sületäie heinu sao juurde viinud, võttis ta pluusi seljast ja puhastas end põhjalikult. Pani siis jälle pluusi selga, viis uue sületäie sao juurde ning kõik algas otsast peale.“ (47)
Pärast Venemaa vangilaagrit, kust Alliksaart kodumaale naasta ei lubatud, aga kust ta sellest hoolimata jalga lasi (1958. a saabub Eestisse), veetis ta palju aega Tartu kohvikutes. Margit Mõistlik jutustabki kahest loomeinimeste kohvikust, kirjeldades õhustikku, tähtsust ja põhjust, miks neisse koguneti, aga ka Alliksaare sisenemiskeeldu. Ja muidugi luuletaja sihikindlust keeldudest mööda hiilimisel.
Et luuletaja tekste ei avaldatud, enne surma vaid üks näidend ning üksikuid luuleridu, siis ei jäänudki tal üle muud, kui puistata neid Tartu kohvikutes nii õhku kui ka inimeste pihkudesse. Paul-Eerik Rummo on meenutanud („Artur Alliksaar mälestustes“, 2007), kuidas Alliksaar kirjutas luuletusi paberitükikestele ja jagas inimestele. Henn-Kaarel Hellat korjas kokku ja jäädvustas[1].
Alliksaare luulet praegu teatakse, armastatakse ja loetakse. Seda näitab tõsiasi, et tema kogust „Päikesepillaja“ on ilmunud juba kaheksa trükki (esmatrükk 1997, viimane 2022). Ometi juhtus nii, et andekas luuletaja ei saanud oma elu ajal loomingut pea üldse avaldada. Selles ei olnud ta kahtlemata erand, sest sama juhtus ka näiteks Uku Masingu ja mõnegi teisega. Nende kõigi parimad aastad möödusid okupeeritud Eestis.
Milline see aeg siis oli? Margit Mõistlik toob näite: „Ajastu skisofreenilisuse illustreerimiseks võib tuua mitme tuntud literaadi elusaatuse. Näiteks Nigol Andresen astus kohe pärast uue võimu kehtestamist 1940. aastal kommunistlikusse parteisse, oli esimese nn rahvavalitsuse välisminister, seejärel haridusminister, 1946–1949 koguni ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja. Siis aga vangistati ta 1950. aastal pärast EKP Keskkomitee kurikuulsat märtsipleenumit ja mõisteti 25 aastaks vangilaagrisse. /—/ Iseloomulik on, et 1985. aastal ilmunud ENE I köites ei räägita Andreseni represseerimisest sõnagi.“ (142)
Niisiis – repressioonide alla võis sattuda igaüks, hoolimata sellest, olid sa poolt või vastu.
Alliksaar oli loomulikult vastu ja ei varjanud seda. Mõistliku teose pealkiri „On raske vaikida ja laulda mul“ võtab hästi kokku luuletaja seisukorra ja olemuse ta enda mõttega.
Werneris olevat Alliksaar kõvahäälselt deklameerinud erinevaid tekste. Henno Arrak on meenutanud: „… ta ei olnud puhtfüüsiliselt võimeline rääkima sosinal või vähemalt alandama tooni. See, mida ta rääkis Werneris, oli tõenäoliselt kuulda raekoja ette ja soovi korral oleks julgeolek täiesti tasuta võinud saada ülevaate Arturi (ja tema lauakaaslaste!) mõttelaadist. Nii polnud ka midagi imeks panna, et Arturi põlastavad hinnangud kultuuriametnike kohta jõudsid adressaatideni.“ (163)
Alliksaare kompromissitus ja erakordne julgus paneb paratamatult mõtlema, kui suur vastupanu on üldse inimese elus teatud tingimustel mõttekas. Näiteks olevat ta andnud end ise üles Nõukogude ametivõimudele kui paljastamata jäänud Saksa sõjaväe vabatahtlik. Minul lugejana tekib küsimus, milleks see vajalik oli. Ei ole sageli lihtne teise inimese otsuseid mõista…
Alliksaar tegi vastupanust oma loomingu osa, aga sel on koht ka tema lühikeseks jäänud elus. Margit Mõistlik võrdleb luuletajat Smuuliga ja ütleb: „Tõenäoliselt ei kohtunud nad kunagi. Mis olekski neil teineteisega olnud peale hakata?“ (158)
Alliksaar on öelnud: „Ent mitte ükski inimene ei suuda lakkamatult viibida unenägude ebakindlas maailmas. Kui aga reaalsus muutub košmaarseks unenäoks, siis tuleb luua intuitsiooni ja mõttekujutuse abil poeetiline maailm, mis on reaalne ja kindel. Teisiti ei suuda me end kaitsta surma lummuse vastu.“[2]
Raamat tõi suure luuletaja inimesena mulle palju lähemale, aitas luua tervikpilti ja osutas raskustele, millest tuli läbi minna, võitudele ja kaotustele. Raamat tõstatab tähtsaid küsimusi: mida tähendab pühenduda loomingule ühel või teisel ajal? Kui ausaks saab inimene rasketes oludes jääda? Mis on see, mis seda võimaldab?
Kadri Sildvee
Margit Mõistlik „On raske vaikida ja laulda mul“
Tõlkija Kudrun Tamm
Kujundaja Einike Soosaar
Kirjastus Menu, 2023
EAN 9789949686827
[1] Raplamaa Sõnumid
[2] Leo Metsar, Artur Alliksaar mälestustes 2007, lk 108.
Raamatukoi 