Eestis ilmub rohkem häid raamatuid, kui lugeda jõuab. Kui oleksin noorem, tasuks hoolikamalt vaimutoitu valida. Aga praegu loen lihtsalt lusti pärast. Kuna huvid hõlmavad elu mitmeid külgi, siis on ka lektüür kirev. Iga uus autor või teos lisab killukese varasemale.
Nii ma võtsin kätte briti filosoofi Brian Magee (1930-2019 ) pretensioonika pealkirjaga raamatu „Tähtsaimad küsimused“ („Ultimate Questions“). Magee tsiteerib väga harva teisi. Tema autoriteedid on Locke, Hume, Kant ja Schopenhauer, ka Wittgenstein. Ta möönab, et ta „pole nendega samast kaliibrist ja mul pole pööraseid salajasi illusioone, et olen, aga kui Locke’i tuntakse filosoofide seas kui ülimat empiirikut ja Hume’i kui skeptikut ja Schopenhauerit kui pessimisti, siis kui mina olen tiitli ära teeninud, tahaksin, et mind tuntaks kui agnostikut. Tahan rõhutada, et ainus viis ausalt elada ja mõelda on täiel määral enda teadmatust ja selle tagajärgi tunnistades, ilma positiivse või negatiivse usu taha varjumata ning muude põiklemiste või eneserahustamiseta.“ (lk 113)
Ega ta tõepoolest pole mainitud meestega samast kaliibrist – originaalsust on ta jutus üsna vähe. Aga ma ei tahaks talle liiga teha. Raamat on kirjutatud, kui ta oli juba 86-aastane, mina olen praegu kolm aastat noorem. Ta on kirjutanud palju raamatuid (üks ilmus veel 2020, „Wagner and Philosophy“). Ja kogen, kuidas enam ei ole seda, mis varem, ja hooman sama Briani puhul.
Vanadus lõdvendab ka enesetsensuuri. Ütled kõik ausasti välja. Aga kas „ausus“ on ikka nii tähtis? Miks siis? Mitte kuskil ei tule juttu sellest, miks peaks inimene ponnistama „ausust“, ikka eeldatud, et igaüks teab – „mõistuse intellektuaalselt aus juurdlus“ (lk 29), „on vajalik ka aususe seisukohast“ (lk 31) jne.
See on veider – „tähtsaimad küsimused“, millest tehakse juttu, on tõesti tähtsad ja jäävad vastuseta. Kuid et ausus on supertähtis, on teispool kahtlust, ei vaja põhjendamist.
Ausus ja usk välistavad teineteist. Kogu raamatut läbib refräänina vastandus: „Ausas intelligentses juurdluses pole usule kohta“ (lk 32), „Kõik, kes asuvad ausalt ja tõsimeelselt tõe jälile, peavad mõistma, et jätavad sellega usu selja taha“ (lk 33). Olgu kõige muu tõsikindlusega kuidas tahes – „Vaid lusikatäie jagu usku mõjub filosoofiale nagu lusikatäis suhkrut kohvi sees: see võtab tervikult teravuse ja muudab selle maitsetuks“ (lk 54).
Raamatuid võib lugeda eri põhjustel. Luulet loeme, et saada emotsioone, aimekirjandust, et saada targemaks. Sedapuhku lugesin uudishimust. Inimene on oma mõttemaailmas kui mullis. Aga tahaksin teada, kuidas teine mõistab maailma. Magee raamat ei pakkunud sisuliselt kuigi palju uut, aga andis suurepärase võimaluse kiigata, kuidas agnostik näeb maailma ning ennast selles.
Magee arutleb: „Ja kuna meie maailmavaade ei saaks olla selline, nagu see on, meie inimlikust tajuaparaadist sõltumatult. Ja kuna universum oli olemas ajastuid enne seda, kui mõistused olemas olid, ja kuna universum laiub meie teadmiste piirest nii ruumis kui ka ajas mõõtmatult kaugemal, on nii kindel kui miski olla saab, et eksisteerib kujuteldamatult ääretu hulk tegelikkust, mida meie tajuaparaat vahendada ei suuda.“ (lk 72)
„Kuidas saaksime meie, kes me oleme pea nähtamatult universumi kestvate protsesside alla mattunud, kellest igaühele on antud vaid silmapilgu jagu aega, loota teada saada, mida üldse on võimalik mõista, rääkimata selle mõistmisest? Arusaam, et inimestele on põhimõtteliselt kõik arusaadav ja seega ei saa olemas olla midagi, mida inimesed ei suuda mõista, ei vääri mõtteruumi.“ (lk 19)
Ometi ei saa selle „kujuteldamatult ääretu hulga tegelikkuse“ hulka, mida inimesed ei suuda mõista, kuuluda Jumal: „Samamoodi ei ole ma kunagi suutnud uskuda Jumala olemasolu, kuigi ma ei suuda jällegi tõendada, et teda pole olemas, just nagu keegi ei suuda tõendada, et ta on olemas“ (lk 28).
Huvitav on mõistatada, mis arved võiksid Brianil olla Jumalaga klaarida. Igal juhul on see Jumal, kellega tema sõdib, üsna antropomorfne kuju. Ta ise väidab: „Juhtumisi olen ma ise Jumala, hingede ja vaimude asupaiga olemasolu asjus agnostik“ (lk 79). See ei saa olla väga „juhtumisi“ .
Superlatiividest jääb väheks väljendamatu väljendamiseks: „Elu imepärasena tajumine ei tulene ühestki konkreetsest elu küljest, vaid sellest, et see üldse olemas on. Olemine on uskumatu asi. See on hoomamatu. Miski ei saa seda ealeski selgitada – kindlasti mitte Jumala olemasolu, mida peaks siis omakorda selgitama, aga seda teed minnes ootab lõpmatu regress. Olemasolu kui selline, asjaolu, et miski üldse olemas on, jääb alati selgitamatuks“ (lk 91). Päris võimatu see siiski ei ole, kui mõelda kas või Plotinose mõttekäikudele Ühest.[1]
Aga viimsetele küsimustele vastust otsides tuleb agnostikul jääda tagasihoidlikuks ja nõuda seda ka teistelt: „See olukord näitab päevselgelt, et keegi tegelikult ei tea. Proosaline tõsiasi on see, et ma ei tea, kas elan surma üle või mitte; keegi teine ka ei tea. Ma ei tea, kas mul on hing, ja keegi teine ka ei tea. Sellega seoses ei tea ma samuti, kas Jumal on olemas, ja keegi teine ka ei tea. Sellest, et ühelegi neist küsimusist ei saa jaatavalt vastata, ei järeldu, et õige on eitav vastus. Meil pole ka eituse kohta põhjapanevaid teadmisi. Paljud on kindlad, et teavad, kas asjad on nii- või naapidi, kuid vääramatud tõekspidamised pole teadmised.“ (lk 98)
[1] Vt minu retsensiooni „Teispool tavalist“ Jens Halfwasseni raamatule Plotinos ja uusplatonism, Sirp 31. märts 2023
Toomas Paul
Bryan Magee „Tähtsaimad küsimused“
Sari Mõttekirjandus
Tõlkija Kudrun Tamm
Kujundaja Britt Urbla Keller
Kirjastus Postimees, 2022
EAN 9789916667743
Raamatukoi 