Väga õpetlik on lugeda vanu ajalehti, kirju jm, mis ei heida pilku selja taha, vaid kirjeldavad olukorda tollel mineviku hetkel, mil nad kirja pandi. Vahel on hinnangud kaasajale hoopis teised kui järeltulevate põlvede kujundatud pilt.
Üht sellist akent olnusse pakub 2022. aastal ilmunud „Tallinna püha piiskopmärter Platon. Kogu elu ja üks aasta“, mis on ilmunud Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi Jevgeni õnnistusel ning Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kirjastusosakonna soovitusel. Toimetaja(te) nime(sid) ei ole teada antud – koostamise, tõlke, teksti, kommentaaride, küljenduse ja kujunduse © on Püha Issidori Õigeusu Kirjastusseltsil.
Lugeja võtab paratamatult kaasa oma elukogemuse ning see määrab, mis ühes või teises teoses teda puudutab. Mina, kes ma olen olnud veerand sajandit Eesti luteriusu kiriku maakoguduste vaimulik XX sajandi teise poole algul, leian ootamatuid analoogiaid. Katrin Lauri dokumentaalromaanis „Tunnistaja“, mis on pühendatud katoliku piiskopmärter Eduard Profittlichi elutööle möödunud sajandi esimesel poolel, on kümnete lehekülgede kaupa juttu kirikute remontimisest ning raha hankimisest selle jaoks jms. Ka Platoni raamatus on pool mahust aruandeid ja protokolle ja korrespondentsi, kus tegeletakse üsna sarnaste maiste muredega. Täitsa veider, kuidas mõni külg vaimulikutöös on otsekui sõltumatu konfessioonist, riigikorrast ja ühiskonna arengutest.
Samas on mõni asi üsna kardinaalselt muutunud. Mäletan, et olin just asunud Valjala kiriku õpetajaks, kui sõitsime mööda ühest apostlik-õigeusu kirikust. Eakas küüdimees tuletas meelde, et sajandi algul kogudust teeninud õpetaja Gustav Pundt pööras alati vene kirikutest – neid oli Saaremaal kokku 14 olnud, muist minu ajaks lagunenud – möödasõidul pea kõrvale, et neid mitte näha. 1970-ndateks olid vanad haavad kinni kasvanud ning minu läbikäimine kõigi nelja saarte preestriga oli sõbralik, olin sageli nende templipühade külaliseks. Jah, aeg parandab haavad, ning oli raske kunagist kibestumist lõpuni mõista. Siin on mulle Platoni raamat õpetlik, sest selles on vene õigeusu põlgus luteri usu vastu nii vanades tekstides kui tänastes kommentaarides täitsa elus.
Ei oska arvata, kes peaksid olema lugejad kümnetele lehekülgedele kiriku ehitamise vaevarikkast protsessist. Allikapublikatsiooniks on raske pidada teost, milles öeldakse välja, et tekste on kohendatud ja lühendatud. Selge on aga raamatu ideoloogiline eesmärk.
Preester Pavel Kulbuschi elutöö möödus Venemaal, kus ta teenis 1894-1917 Peterburi eesti koguduse esipreestrina ja lõpus kubermangu eesti koguduste praostina. Eesti piiskop sai ta olla vaid napi 1918. aasta saksa okupatsiooni ajal, kuni ta lasti koos paljude teistega Tartu Krediitkassa keldris maha 1/14. jaanuaril 1919.
Iseloomulik on, kuidas seda surma esitatakse: „olid ju tapjad mitte vene, vaid eesti kommunistid, tapetu aga elas peaaegu kolmkümmend oma viiekümnest eluaastast Peterburis ega mõelnudki Eestisse tagasi tulla – ehkki ei hakanud ka vastu puiklema, kui teda sünnimaale teenima kutsuti. Ta pidas isaga kirjavahetust vene keeles (ehkki mõlema emakeeleks oli eesti keel). Õigeusu apologeedina seisis ta vastu saksa luterlusele, mida pidas suurimaks õnnetuseks, oma rahva vaimseks haiguseks – seda on tarvis öelda selge sõnaga ja mitte välja mõelda Platonit-oikumenisti, kelleks ta kunagi ei saanud, tegutsedes rangelt õigeusu paradigmas ja selle Kiriku heaks“ (lk 16).
Raamatut läbib kompromissitu vimm luteriusu vastu. Pavel Kulbuschi esivanemate perekonnalood on otse piinlikud lugeda, aga nendestki leitakse õpetlikku: „Kõik muutub, kui selle juba mitte enam noore naise ellu ilmub õigeusklik ja sel ajal juba kaunis elatanud eruallohvitser Matvei Jaan [—]. Nemad võisid paraneda sellest suguvõsa haigusest õigeusu ja venestumise radadel. Kõlab tendentslikult, kuid nii see ometi oli. Natalja Jaan-Ivanova ülal mainitud püüdlemine nii perekonna kui ka eluviisi venepärasuse poole andis tema pojale Pavel Kulbuschile esiteks venemeelse ja saksavastase eluhoiaku, teiseks aga vene keele kui perekonnasisese suhtlemiskeele“ (lk 68). Kui raamat lõpuni lugeda, siis selgub, et „kõik“ siiski ei muutunud – Paveli enda abielu oli paras õnnetus ning lõppes lahutusega (lk 525-543).
Aleksei Aristov, kes oli teeninud 14 aastat Riia Vaimuliku Seminari rektorina, kirjutas 1901. a ajalehes: „Õigeusku üle tulnud eestlased ja lätlased, kellest Riia piiskopkond koosnes, otsisid siin lohutust oma muserdatud hingele, soovisid end elustada usu, palve ja Jumala armu läbi, milleks luterlus neile võimalust ei andnud“ (lk 89).
Paraku, lihtne neil usuvahetajatel ei olnud. Kulbusch kirjutas 1893. aastal: „Ei saa kiidelda, nagu ei jätaks venelaste suhtumine väljarännanud eestlastesse (eeskätt küladesse elama asunud talupoegadesse) midagi soovida. Koguni õigeusk ei lunasta antud juhul päritolu. Eestlane peab oskama vene keelt ja olema kõikides elu pisiasjades õigeusklik-venelane, et vältida iroonilist suhtumist endasse, et sõna „eestlane“, „liivimaalane“ kaotaks vene talumehe suus sõimusõna varjundi“ (lk 171). Ega pealinnas polnud parem. 1896. aastal: „Ent peab ütlema ka seda, et põlisvenelased kohtlevad eestlaste katseid rääkida vene keelt enamjaolt üleolevalt ja annavad järele kiusatusele pilgata nende grammatilisi keelevääratusi, nõnda et varsti kaob soov üldse rääkida“ (lk 161).
Kulbusch kirjutas 1899. aastal Püha Issidori Eesti Vennasteseltsi esimese tegevusaasta aruandes: „Eestlane, olgu et ta ka õiges usus sündinud on, lahkub oma välispidise ülalpidamise poolest väga järsku omast usuvennast venelasest ära. Temal ei ole mitte seda, mis võib nimetada õigeusulise inimese elumoeks. Õigeusk ei ole veel mitte, nõnda öelda, eestlase lihasse ja veresse tunginud – tema ei ole veel mitte oma usuga üks ihu ja üks hing. Asi tuleb sellest, et luteriusk aastasadade jooksul omad juured nende sisse väga sügavasse on kasvatanud – sellest vaimust ennast vabastada ei ole neil mitte kerge“ (lk 238). Ja 1895. aastal: „Kui poleks tuntud usuvahetamise seadust, kes teab, kas siis üldse oleks siia jäänud veel õigeusklikke eestlasi“ (lk 152).
Toomas Paul
„Tallinna püha piiskopmärter Platon 1. osa“
Kirjastus Püha Issidori Õigeusu Kirjastusselts, 2022
EAN 9789916982709
Raamatukoi 