Praegu ilmub nii palju lugemist väärt raamatuid, et nende seast kõige paremate leidmine on probleem. Olen eelistanud loodusteaduslikke teoseid, mis räägivad äsjastest avastustest. Ilukirjanduse jaoks ei jätku jõudu. Aga kuna nii mitu mu autoriteeti soovitasid väga Viivi Luige „Kuldset krooni“, võtsin selle ette. Ja ei pidanud pettuma.
Viivi Luik oli noorena üpris terava keelega. Kuid see raamat on pühendatud neile, kellest ta lugu peab ja räägib ainult head. Nad kõik on juba lahkunud, ja – de mortuis nil nisi bene. Nii kirjutab ta Jaan Krossi kohta: „Vana Jaan oli üks nendest, kelle olemasolu kujundas rahva seas teatavat mõtteviisi ja teatavaid kindlaid hoiakuid, mis tegid eesti uuesti üldse võimalikuks“ (lk 282). Kuldne kroon oli Artur Alliksaare peas: „Tõesti, kadunud Andres Ehinil oli õigus, kui ta ütles, et „kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas“.“ (lk 94)
Pikalt on juttu isa võitlustest vanakuradiga. Isa õpetas: „Vanakuradit huvitavat üle kõige see, et inimene teda ära ei tunneks ja sellepärast tarvitavat ta igal ajajärgul isesugust nime. Praegusel ajal olevat ta nõuks võtnud tegutseda NKVD nime all.“ (lk 219)
Aga sama äratundmise probleem on Jumalaga. Autor sedastab Tammsaarest kirjutades, et „Jumalaga on kõik hästi seni, kuni ta end ilmutab niinimetatud ilusates, kuid täiesti ükskõiksetes ja kaugetes asjades. Katsugu aga Jumal ennast ilmutada mõnes ministris või mõrtsukas! Või mõnes Kadris või Peetris, keda me iga päev näeme. Siis pole see meie armas Jumal ega midagi!“ (lk 84)
Tema märkab Jumala kavatsusi ja tegutsemist ka argistes asjades. Näiteks: Alliksaarest räägitakse jutte, millel polnud mingit tõepõhja all ja milledel tegeliku Alliksaarega polnud midagi pistmist. „See oli omamoodi paratamatus. Vanajumala iroonia, ja süüdistada pole siin kedagi“ (lk 92). Marju Lepajõe ärasaatmisel Tartu Jaani kirikus olevat Viivi Luik öelnud, et „tõenäoselt muutis Vanajumal Marju lihtsalt meie silmale nähtamatuks, kuna ta tahtis talle anda ametikõrgendust. Mõnes ametis, mida meie ei oskaks uneski näha“ (lk 105). Käigul Kanada mahajäetud indiaani külla – „Järsku võis mõista, et Padre Vello ongi Vanajumala teenistuses. Ja et ta on seal ihuüksi. Nagu igaüks“ (lk 150). Uku Masingu kohta: „Kõige tavalisem eesti töömees või samojeedi eit võis talle tuua teate Vanajumala enda käest. Mille Masing teatava pisut pilkava viisakusega ka alati vastu võttis.“ (lk 276)
Kõikvõimas korraldab väikesed ja suured asjad inimeste elus. „Läks mööda kümme aastat, mitte rohkem, ja Vanajumal, kes teadagi on ettearvamatu ja kõikvõimas, suvatses lavale tuua tüki, mille nimi oli „Osade vahetus“.“ (lk 151). Toompea lossi nomenklatuuripuhvetis korraldab ta Georg Meri toomise Mari Saadi ja Viivi Luige lauda: „Niisiis on aasta 1976. Kevad, aprillikuu. Vanajumala naljad on nagu alati etteäraarvamatud ja käivad inimesele üle mõistuse.“ (lk 177)
Elu on näitemäng ja nali. „Tõesti, tõesti, kõik su lapsepõlvevaev sõjaaegsel Saksamaal muutub mõttetuks, kõik su Rootsi jõudmise raskus saab tühjaks, kui lõpuks ikkagi vene soldatid su kätte saavad. Kogu su pikast elust teeb Vanajumal ainult väikese võllanalja.“ (lk 212-213)
Banaalsedki sündmused saavad sügava sisu, kui neid näha lavastusena. Öises Hamburgi jaamahoones: „Mehe näoilme oli unine ja ükskõikne, olgugi et ta just sel hetkel lõi teisele mustale mehele pudeliga pähe. Kõik kokku nägi välja nagu kurbmäng Vanajumala teatris, sest selle teatri kurbmängud, nagu teada, on ju ühtlasi ka naljamängud. Jäi mulje, et Heepe juubeliks oli Vanajumal võtnud nõuks lavastada stseeni, mis oleks võinud pärit olla „Mr Sammleri planeedist“.“
Viivi Luik teatab: „Kellele iganes ma seda stseeni ka pole kirjeldanud, keegi pole õieti uskuda tahtnud. Välja arvatud Andres Tolts, kes lõi oma samblarohelises ateljeetugitoolis jala üle põlve ja arvas, et see, mida ma nägin, ei pruukinud üldse olla lavastus, vaid pigem maal, sest tema olevat ammu kahtlustanud, et Vanajumal võib oma loomult olla maalikunstnik. „Missuguseid sõjaväljade pilte ta on maalinud! Ja mäherdusi õudseid taevaid!““ (lk 262)
Autor ütleb saatesõnas, et raamat tahab öelda: „Et ükski elu pole omaette ega eraldi. Iga elu mõjutab ja muudab mõnd teist elu. Kõik elud on ühe ja suurema mustri lõngad“ (lk 7). Jah, küllap nii see on.
Toomas Paul
Viivi Luik „Kuldne Kroon“
Kujundaja Andres Tali
Kirjastus Emakeele Sihtasutus, 2023
EAN 9789916677421
Raamatukoi 