Teos „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust“ oli minu esimene kohtumine Fredrik Backmaniga. Kirjanik kirjeldab oma tegelasi sooja huumoriga. Oskus kaasata lugeja ka kõige kummalisemalt käituva tegelase loogikasse võlus mind hetkega. Backman suudab meile sisendada, et enamik inimesi, ka need, kes tunduvad vahel veidrad ja käituvad kummastavalt, teevad oma tegusid ja toimetusi parimate kavatsustega. Vahel lihtsalt ei tule kõik välja nii, nagu plaanitud.
Olen lugenud ilmselt kõiki eesti keeles ilmunud Backmani lugusid. Enamus meeldis väga, mõned vast vähem, aga pettumust ei valmistanud kindlasti ükski teos. Raamatut „Karulinn“ (Karulinna-triloogia I osa) raamatut käes hoides olin natuke kahtlev, sest lubati lugu kahest linnast, mille keskmes on hoki, ja inimestest, kelle kogu elu on hoki, mina aga ei ole võistlusspordi-inimene. Lugu haaras endasse esimestest ridadest alates ja minu silmis on Karulinna-triloogia kindlasti Backmani seni tugevaim teos.
„Võitjad“ (triloogia III osa) ei ole tegelikult lugu hokist ega kahe linna võitlusest jäähalli nimel. See on lugu täielikust pühendumisest, mida me selle läbi võime saavutada ja mida me võime kaotada. Pühendumisest spordile, pühendumisest oma perekonnale, pühendumisest väljapaistva positsiooni saavutamisele. Ohverdustest, mis selle nimel tooma peab ja kompromissidest (eelkõige oma südametunnistusega), milleks keegi selle nimel valmis on.
Kirgliku pühenduja muster on tegelikult ju sama nii tippspordis kui ka näiteks balleti või tippmuusikute puhul. Antakse ära nii kogu oma aeg kui ka tervis ja ikkagi selgub enamikel juhtudel, et sa ei ole piisavalt hea. Üksikuid ootab NHL (ja edasine tervise ohverdus), teisi jäähalli kõrval asuv tehas ja õhtune õlu. Kui hästi läheb, pühendud edaspidi oma lastele, nende spordi või mõne muu hobi toetamisele, lootes, et nemad jõuavad kaugemale.
See võiks ju olla loomulik elurütm, kui võit pärast aastatepikkust kõige ohverdust ei oleks nii magus ja mõnel mehel ei tekiks tunne, et kui mina suudan rohkem kui enamik, siis on mulle ka enam lubatud. Klaasi tekib mõra ja kõik laguneb koost.
Fredrik Backmani suurim oskus on panna meid vaatama konflikti samaaegselt läbi iga osapoole silmade. Me elame neile kaasa, mõistame nende motiivide tagaplaane ja vaatame kurbusega, kuidas vahel asjad lihtsalt lähevad käest, kuigi kõik ju tegutsevad oma parimatest kavatsustest lähtudes. Raamatu täpne ja napp keel (siinkohal kiitus ka tõlkijale Kadi-Riin Haasmale) suudab luua omaette õhustiku, kus loodus ja ilmastik on üks loo osalistest. Sarnast olustikku kogenuna tajume ka meie siin Eestis ehedalt seda lõputu hämara talve ja linna tihedalt ümbritseva metsa painet, kus toetuda ei ole kellelegi muule kui oma perele ja naabritele. Oma sõprade ja lähedaste nimel ollakse valmis tegema pea kõike ja vahel tehakse ka seda, mida üldse ei oleks vaja.
Vaatamata huumorile, mida raamatust leiab, on tegu Backmani ühe tõsisema teosega. Eelnevast ei tohiks aga järeldada, nagu oleks tegemist sünge looga. Nii nagu autor kirjeldab, kuidas asjad untsu lähevad, annab ta ka lootust ja usku, et on võimalik läbi tulla ka kõige keerulisematest hetkedest, eriti kui su kõrval on keegi, kellele toetuda.
Ainuke miinus minu silmis oli, et kuna armastan ootamatuid, kuid samas loogilisi pöördeid lugudes, siis poleks olnud vaja anda esimeses raamatus selgeid vihjeid, mis juhtub tegelastega viimases raamatus. Tundub, et autor kirjutas esimese „Karulinna“ loo, arvates, et ta sellega piirdub. Kuna aga teos osutus nii menukaks, lisas ta veel kaks osa, et lugejad saaksid täpsemalt teada, kuidas tegelastel edasi läheb.
Sellele vaatamata, igal juhul tugev soovitus! Ja ei maksa peljata, kui eelnevad osad pole loetud. Raamatus on piisavalt meenutusi ja vihjeid eelnevale, minu meelest võib „Võitjad“ olla väga hästi ka esimene tutvus Fredrik Beckmaniga.
NB! Karulinna-triloogia II osa on „Meie teie vastu“.
Kersti Tepp
Fredrik Backman „Võitjad“
Tõlkija Kadi-Riin Haasma
Kujundaja Andres Tali
Kirjastus Varrak, 2023
EAN 9789985352250
Raamatukoi 