Andrei Ivanov kirjutab tunded käega katsutavaks.
Vene keeles Lääne-Euroopa keskel kirjutav eestivene kirjanik on huvitav nähtus. Ivanov on lausa omaette saar keset meie kirjandust. Kuidas kirjutada inimese hinges toimuvast nii, et see on peaaegu füüsiliselt käega katsutav? Elust läbi löömise tuhin, hakkama saamine kõigi nende keeruliste ja segaste tunnetega, mille kirjeldamiseks on raske sõnugi leida. Mööda neist ei saa. Kuidas aga teha seda nii, et tekst elama hakkaks? Andrei Ivanov lahendab etteantud ülesande mängeldes.
„Hämariku melanhoolias“ on detailirikas keel, värvikad tegelased, lood jooksevad-kannavad ja seda hoolimata pikkadest lausetest, koonda ainult piisavalt tähelepanu ja Ivanovi tekst hakkab elama, tõmbab endasse. Ta võtab lugejal varrukast ja veab ta otsustavalt kaasa, isegi kui lugeja ei aima, kuhu kirjanik välja tahab jõuda või kuhu sihib. Tema jutustamislaadis on pinget, ta vuristab sulle loo ette ja jätab su siis omapäi järele mõtlema, et mis kurat see kõik õieti oli. Ivanovi lugedes avastad, et kõnnid tal sabas ja lasedki endale lugusid jutustada. Kuidas see juhtus, ei saa täpselt aru, kõik need kümned ja sajad detailid, meeleolud ja tunded tirivad kaasa, tekst kannab sind edasi ja see on väga võluv viis raamatut lugeda.
Ivanov kirjutab tihedalt, tema tekst on läbi kootud nagu Muhu kuulikindel kampsun, mustreid täis, ja sa pead vägisi aega võtma, et vahel paus teha, et enda mõtetele aega anda, järele mõelda. Mõelda selle üle, kuidas Ivanov suudab kirjeldada inimese tundeid ja meeleolusid nii nüansirikkalt, et tunnetest tekivad justnagu pildid, mida saab silmitsema jääda. See on suur oskus, sest tunded jäävad tihti tabamatuks, kuid nüüd on nad materialiseerunud, lugeja saab aja peatada, et neid silmitseda.
Ivanovi tekst on nagu hiigelsuur kummut, millel on sadu pisikesi sahtleid. Lugedes tõmbad järjekordse tekstisahtli lahti ja selles on uus lugu, paberileht märkmetega, kirjeldused, kõikjale harusid ajav ootamatu tegevusliin, mis niisama järsult kaob, katkeb, kuid ometi kannab lugu edasi. Ja sinu ees on järgmine sahtel, milles on järgmine lugu, uus paberileht tihedalt täiskirjutatud teksti, elusaid inimesi, tundeid, meeleolusid, arenguid, mis vahel viivad kuhugi, kuid sagedamini panevad lihtsalt fantaasia tööle või teadmised proovile, sest Ivanov kirjutab vihjeliselt, annab märku, et teksti taga on laiem tagamaa, aga milline täpselt, see selgub iga lugeja jaoks erinevalt. Mis ongi väga hea – igaüks saab nautida elamust omamoodi, toetuda enda kogemustele ja teadmistele.
Ivanovi jutud räägivad seekord hästi palju just kirjaniku seisukohalt, kuidas elus läbi murda, raskustega hakkama saada. Ta toob lugejani meeleheidet ja masendust täis tunneterägastiku, moraali ja moraalituse küsimused, aga kõik see käibki inimese saatusega kaasas. Kaasaegne maailm nõuab kohanemist, hakkamasaamist, edasipüüdlemist, seda kõike kasvõi läbipõlemise hinnaga.
Õnneks mahendab Ivanovi teksti huumor, venelastele ainuomane kõik-on-persses-aga-olgu-siis-sügavalt-ja-meie-sülitame-selle-peale-ja-joome! mentaliteet. Ivanovi huumor rahustab. Loed ja mõistad äkki, et elu on tõsine asi, aga täiega elada võib ka nii, et tunned tugevaid emotsioone, elad sügavalt läbi, kuid südamesse ei võta. Või kui võtad, siis tühja kah – selline ongi kaasaegse õhtumaade kodaniku elu.
Ja tunnustan ka Veronika Einbergi head tõlget.
Kord ütlesin P-le, et meie riigis on kümme protsenti mõtlevaid inimesi. Küll ta läks keema: „Kümme protsenti?! Mis asja! Kustkohast? Kümme protsenti oleks sada kolmkümmend tuhat! Noh, kus nad on? Kus on need sada kolmkümmend tuhat? Näita neid mulle! Meie ümber on tühi maa …“
Sverre Lasn
Andrei Ivanov „Hämariku melanhoolia“
Tõlkija Veronika Einberg
Kujundaja Anne Pikkov
Kirjastus Varrak, 2023
EAN 9789985358078
Raamatukoi 