Felisberto Hernández „Üleujutatud maja ja teisi jutte“
Vahel harva võib lugemises juba natuke pettunud inimest tabada see seletamatu miski, mis nihutab maailma piire. Niisama kättevõetud raamat, võib-olla supisöömise kõrvale lahti löödud, ei julgeks nimetada üht teist kohta, kuhu ka sageli õhemaid raamatuid kaasa võtan (pärast supisöömist), seal mõni leht ära loetud, unustatud, paar päeva või nädalat hiljem jälle kätte võetud, esimestest vaevalistest lõikudest ennast läbi lohistatud, järsku taibatud, et siin on midagi teistmoodi, midagi sellist, mida sa elu seeski veel lugenud pole, midagi, mis paneb sind ennast, maailma ja teisi inimesi vaatama sellise nurga alt, mis justkui poleks üldse võimalik, umbes kuidagi nii, nagu ripuksid pea alaspidi, silmad kukla taha keeratud, üks jalg kõveras ja käsi ümber enda põimitud nagu kõige uskumatumal kondiväänajal.
Hernándezi „Üleujutatud maja ja teisi jutte“ pole mõtet ümber rääkida ega lahti seletada, sest see, mis seal toimub, on küll võrdlemisi veider, kuid mitte peatähtis. Olulisem on see, kuidas autor seda edasi annab. Neis pole läbivalt ühesugune stilistika, ei, igas loos on oma tempo, oma sisemine ebaloogilisus. Esimese jutu lõppedes võib paista, et autor on, noh, kas nüüd just kirjaoskamatu, aga lihtsameelne hing, kes on oma tähelepanekud, nii kaootilised, nagu need tema peas on, lihtsalt paberile märkinud. Järgnevates juttudes võib äkki märgata keerukat kompositsiooni käsikäes veel keerukama ideestikuga, kõik filigraanses sõnastuses edasi antud, aga taustal hiilib mingisugune seletamatu ärevakstegev vari, midagi nurjatut, samas nii häbematult inimlikku, et sees hakkab keerama.
Mul on raske sõnadesse panna, mida see raamat minus esile manas – kuskilt väga sügavalt leidis ta üles mu peidetud irratsionaalsuse, ja ma tundsin elevust, et see minus üldse olemas on, ning kadedusega segatud kahetsust, et ma ei oska elu näha, tunnetada ja kirjeldada sel viisil nagu suured müstikud. Loomulikult saab iga nähtuse kuidagi ära lahterdada, nimetada maagiliseks või sürrealistlikuks või mõnda kolmandat moodi, aga see ei seleta, miks meie hulka mõnikord sünnib selliseid inimesi, kes näevad justkui asjadest läbi. Ja kes kõige kiuste annavad sellele nii proosalisele maailmale, kus me iga päev ringi tuterdame, oma jaburaid ja justkui tähtsaid asju ajame, salapära ja tähenduslikkuse. Nad liigutavad seda rasket eesriiet, mille taha me kõik tahaks piiluda, et jõuda lõpuks selleni, mis tõeliselt ON, kummalisel kombel on see võimalik ainult siis, kui olla piisavalt hull. Nagu salauks kuskil hiiglaslikus muistses kivikoopas mõnes Indiana Jonesi filmis, tuleb vajutada suvaliste märkide ja mügarate peale, ja järsku, suure kärina ja raginaga, hakkavad kivid liikuma ning avaneb uks ruumi, kus säravad hindamatud varandused.
Hernandezi lugedes meenus mu teine noorpõlve lemmik, keda viimati lugesin vast paarkümmend aastat tagasi, suur kirjanik Aleksander Grin. Sügaval nõukaajal anti välja kaks kollast köidet, mis sisaldasid nelja lugu: „Sädelev maailm. Lainetel tõttaja“ ja „Kuldkett. Tee eikuhugi“. Praegu Raamatukoist vaadates näen, et sama kujundusega on 1991. aastal ilmunud ka „Kullatiik“, seda ma polegi lugenud, kohe tõstan korvi. Igatahes juba ainuüksi need kaksikpealkirjad äratasid minus kustumatu igatsuse seletamatu järele. Lugesin neid esmalt teismelisena ja nad on mu sisemusse verminud hõõguva jälje, isegi kui ma pole enam võimeline raamatute sisu täht-tähelt meenutama. Kui läksin nüüd Grini riiulist otsima, ei leidnud ma sealt raamatute kollaseid selgi. Olen ilmselt kellelegi laenanud. On teoseid, mis lihtsalt peavad kodus olema, isegi kui sa neid kakskümmend aastat kätte ei võta.
Grin on õrnem ja romantilisem kui Hernandez, aga neid ühendab võluvõim, mis neil lugeja üle on, nad suudavad luua maailmu, mis avavad inimolu viisil, mida realism ei suuda, ja nende ebatavalised lood on tõelisemad kui need, mida me ise oleme sunnitud elama. Mõlemal kirjanikul oli üsna iseäralik elukäik, ei saaks öelda, et saatus neid oleks hellitanud.
Kuna ma Grini üle lugeda ei saanud, soovitan teise raamatuna hoopis sellist kurioosumit nagu Mór Jókai „Kuldaväärt mees“. Ilmunud Varamu valges sarjas aastal 1975, osa neist olid millegipärast hallide kaantega, tõlkinud Edvin Hiedel. Siis peab ju väärt raamat olema? Lehekülgi 505, aga vanasti leheruumiga ei laamendatud, oleks tänapäevane klots, siis raudselt tuhat, sest kiri on tihe ja peenike. Lugemist tükiks ajaks. On ta nüüd jõgiromaan või panoraamromaan, kireromaan või ideeromaan, mina pole õige mees seda eritlema, igatahes on tegemist raamatuga sellest ajast, kui romaanikunst oli veel oma täies elujõus. Siia mahub kõike – Ungari ajalugu, Ungari loodust, Ungari kalapüügikombeid, aga ka paksu armastust, salakaubavedu, intriige, meeleheidet, poliitikat, vaese mehe rikkaks saamist, kättesaamatu neiu armastuse püüdmist, kurnavat kaksikelu; lõpuks kogu maailma aust ja hiilgusest loobumist – ühesõnaga, elemente on mõõdutundetutes kogustes. Tänapäeval oleks sellisest tellisest ammugi seriaal tehtud. Kuigi, kui ma nüüd järele vaatasin, ega nad omal ajal ka lollid polnud, raamat on saanud filmiks lausa neljal korral: aastatel 1918, 1936, 1962 ja 2005. Just sellist romaani oodatakse kirjanikelt pikisilmi, kui räägitakse sellest ennast ikka veel mitte ilmutavast „suurest romaanist“. Neid ei kirjutata enam. Ometi on nad olemas, mine ainult võta riiulist ja loe!
Romantismis on kõik suurem kui elu – kangelase kannatused; tema antagonist, kuri mees, kelle kurjus on põhjatu; tema naise ebamaine külmus, aga möödaminnes saame ühtteist teada ka näiteks sõjaväe ehitushangetest, peaaegu kõike Doonaust, ei puudu ka varased feminismiilmingud: kangelase kalakülm naine osutub sama osavaks ärijuhiks kui tema mees. Kirjutasin välja ka kuldaväärt mõttetera: „Need, keda enam kodus ei armastata, istutavad puid. Hakkavad pomoloogiks. See on esimene staadium. Teises staadiumis hakkavad nad kanu, kodulinde aretama. Viimases staadiumis aga pühendavad end humaansetele, heategevatele ettevõtele.“
Romaani pealkiri ei ole kahjuks kõige õnnestunum, inglise keelde on ta tõlgitud kui „The Man with the Golden Touch, ehk siis Midase touchiga mees. Kõik, mis ta ette võtab, edeneb, nagu oleks hinge kuradile müünud, varandus kasvab arutult, kõik peavad tast lugu, oma vaenlastel tõmbab elegantselt vaiba alt, aga jääb seejuures armastusväärseks, aga kõige tähtsam on tal ikka puudu. Mitte miski ei suuda teda õnnelikuks teha. Isegi kätt ei saa ta endale külge panna, sest jumalik ettehoole segab vahele.
Ma ei taha tänapäevaseid tõlkijaid ja nende tööd sugugi pisendada, aga mul on tunne, et keel ise on ennast koomale tõmmanud. Iga sellise aegadetaguse väärtkirjanduse tõlke juures rõõmustab mind iseäranis nende sõnavara. Mitte tingimata ebaharilike ja vähekasutatavate sõnade poolest, kuigi tõlked on nende peaaegu ainus ellujäämiskoht, ka siinses raamatus leiab neid hulgakaupa. Kes räägiks muidu enam vatmankuuest, tongeritest või lusthoonest. Ei, mind paelub see, kui stiilne on kogu väljenduspalett, kuidas ta annab edasi ajastut, nii eesti kui ungari keele rikkust, mismoodi ta värvib asjad vajaduse järgi sügavmustaks või lootusekarva, see on keel, mis tunneb ennast, on täis jõudu, usku iseendasse, ta ei ole mingi arglik loomake teiste keelte varjus. Küllap minus räägib nostalgia, ja seda pattu ei tahaks ju oma hingele, et tõlkekeelt algupärandite omast etemaks pidada. Ega ma ei peakski tõlgete asjus üldse sõna võtma, aga see tuleb ka teadlikkuse kasvust, varem ma ei mõelnud lugedes kunagi ei sellele, kas tegu on hea või halva tõlkega, vaid lugu kas meeldis või ei meeldinud.
Tuleb lihtsalt leida õige raamat, olgu välis- või kodumaine, selline, mis paneb jälle uskuma, et kirjanduse vastu ei saa miski. Kui kogu aeg kuulutada hädapasunat, et rahvas enam ei osta ega loe, kui ilmatu kallis on neid osta ja kui vähetulus trükkida ja kirjutada – see ei jäta kirjandusest normaalset muljet. Aga normaalne on see, kui lihtsalt lugeda ja selle üle mitte liiga palju tuututada. Täitsa tasuta või poolmuidu eest raamatuid on kõik kohad täis, ei nad niipea veel otsa saa.
Mudlum
Felisberto Hernández „Üleujutatud maja ja teisi jutte“
Tõlkija Mari Laan
Sari Loomingu Raamatukogu
Kirjastus Kultuurileht
EAN 9789916713471
Mór Jókai „Kuldaväärt mees“
Tõlkija Edvin Hiedel
Sari Varamu
Kirjastus Eesti Raamat
Kujundaja Heino Kersna
Raamatukoi 