Tšehhi kirjandust mainides tulevad eestlastele kindlasti tuttavad ette Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“, Jaroslav Hašeki „Vahva sõdur Švejk“, Václav Haveli näidendid või Karel Čapeki lühiromaanid. Otsiva meelega kirjandussõbrale meeldib kindlasti ka Tšehhi 20. sajandi ühe parima kirjaniku Bohumil Hrabali looming. Eesti keeles on seni ilmnud kaks Hrabali teost: „Ma teenindasin Inglise kuningat“ („Obsluhoval jsem anglického krále“, 1971 ) ja „Liiga vali üksindus“ („Příliš hlučná samota“, 1977), mõlemad Küllike Tohveri suurepärases tõlkes.
Mõned kuud enne Esimest maailmasõda Brno eeslinnas sündinud Hrabal elas enne kirjandusega tegelema asumist üsna kirjut elu, mis tuli kindlasti kasuks tema raamatute tihedale ja rohkelt elulisi teadmisi vajavale jutustamisstiilile. Kuigi Hrabal õppis õigusteaduskonnas ja lõpetas selle läbi häda, huvitus ta rohkem kirjandusest ja poeesiast. Tõsisemalt kirjutama hakkas ta alles peaaegu 50selt, otsustades ennast täielikult kirjutamisele pühendada 1963. aastal. Hrabali kirju töökogemus Teise maailmasõja ajal ja pärast sõda andis ainest ka tema kõige tuntumatele raamatutele „Lähedalt vaadeldud rongid“ ja „Liiga vali üksindus“.
1968. aasta Praha kevade mahasurumisele järgnes Hrabali sisepagulus ja avaldamisvõimalused kodumaal kadusid. Kuigi 1970ndad ja 1980ndad olid Hrabali elus kõige viljakam periood, pääsesid tema tekstid trükki vaid piiri taga. Tšehhi ja laiemalt kogu kommunistliku idabloki riikides kestev ühiskonna allasurumine võimude poolt peegeldus ka Hrabali raamatutes. Hoolimata paarist patukahetsusena mõjuvast intervjuust jäi Hrabali tekstide inimlik, filosoofiline ja ühiskonnakriitiline sõnum Tšehhi tsensuuri jaoks avaldamiskõlbmatuks.
Hrabali raamatute minajutustajad võtavad lugeja oma naiivsevõitu stiiliga kenasti konksu otsa. Kirjandusliku võttena on seda kasutanud ka teised kirjanikud, näidetena meenuvad kohe Winston Groomi „Forrest Gump“ või Rosa Liksomi „Koloneliproua“. Hrabali justkui iseenesest edasivoogavad lood, nendes peituv pidev filosoofiline tasand ja omapärane pehme, kraapivalt karmide detailidega huumorimeel on lugeja suhtes üsna nõudlik. Mida laiemad on lugeja teadmised maailma kohta, seda enam on võimalik Hrabali teksti nautida, sest nagu heade kirjanike puhul ikka, asub tema tekst just sellisel puhul lugeja peas suuremat mõtete ja tunnete võrgustikku looma.
Hrabali tekste saab võtta allegoorilisena ja filosoofilisena, kuid väga sageli on tema tekstidesse peidetud ühiskonnas toimuva kirjeldused ka väga realistlikud, selged ja üheselt mõistetavad, nad toovad ajastu, milles Hrabal elas, koos selle traagika, muutuste ja pingetega elusana lugejani. Kirjaniku tekstides koondub teadmiste, kogemuste ja võrratu ühe-hooga-jutustamisstiil kaleidoskoobiks. Ta lisab aina enam väikeseid poeetilisi killukesi, ja nii muutub kõik, mis läbi Hrabali, „kirjandusliku kaleiduskoobitoru“ välja tuleb, paeluvalt kirevaks tekstikollažiks.
Ma olen keeleväljade salakütt, ütles Hrabal enda kohta, ma olen tõeliste anekdootide jahimees.
Hrabal on ainulaadse häälega kirjutaja. Ta ütles näiteks oma raamatu „Ma teenindasin Inglise kuningat“ lõpus, et „olin seda kirjutades Salvatore Dali ja Sigmund Freudi mõju all“. Jah, tema grotesksesse huumorisse ja psühholoogilistesse hingerännakutesse võib mõningase reservatsiooniga niimoodi suhtuda, kuid pigem kannavad tema raamatud endas inimeksistentsi traagikat – on tõeliselt vägev mõelda, elada ja elu mõtestada, olla vaba ja võidelda vabaduse eest, kuid on ka traagiline inimese tegelik tähtsusetus, temaga tegutsemise mõttetus ja surelikkus. Sellest vaatevinklist on Hrabali tekstid nagu müstilise realismi vaimust kantud kurva lõpuga teekonnad, kus hoolimata teadmisest, et oled surelik ja maailm on julm ning ebatäiuslik, on ometi võimalik tunda rõõmu elu ilusamast poolest ja olla vahel isegi õnnelik.
Kõige rohkem läks mulle südamesse Hrabali „Ma teenindasin Inglise kuningat“ lõpus kirjapandu, kus raamatu peategelane, pisike inimene, kes tahtis saada suureks ja isegi kelle nimi Jan Dítě tähendab last, lõpuks, pärast erinevaid juhtumisi, seiklusi ja läbielamisi on saadetud hooldama pidevalt vihmaga lagunevat teed kusagil riigi pärapõrgus, ütleb:
/…/ Tee, mida pidin hooldama ja täitma killustikuga, mida tuli ise purustada, tee, mis nagu mu elugi kasvas mu selja taga väätidesse ja rohtu, oli just samamoodi rohtu kasvanud ka mu ees. Vaid see lõik, mille kallal ma parasjagu töötasin, kandis mu kätetöö jälgi… nii ei teinud ma peaaegu terve kuu midagi muud, kui rassisin päikesetõusust loojanguni, et hoida teed sellises korras, nagu see oli, kui ma teehoolduse üle võtsin. Pealegi, mida aeg edasi, seda enam sulas teehooldus ühte mu oma elu hooldusega, tagantjärgi näis mulle, et kõik oli juhtunud kellegi teisega, et kogu mu elu tänase päevani on olnud romaan, raamat, mille oli kirjutanud keegi teine, ent selle eluraamatu võti oli ainult minul, oma elu ainus tunnistaja olin ma ise, isegi kui mu tee selle alguses ja lõpus lakkamatult umbrohuga kattus...“
Eks ole see nagu terve inimese elu?
Ma väga loodan, et lugejal on tulevikus võimalus veel mõnda Bohumil Hrabali raamatut eesti keeles nautida, sest Hrabal oli viljakas autor, kirjutanud mitukümmend raamatut, üks parem kui teine.
Sverre Lasn
Bohumil Hrabal „Ma teenindasin Inglise kuningat“
Tõlkija Küllike Tohver
Toimetaja Anu Saluäär-Kall
Kujundaja Villu Koskaru
Sari Punane raamat
Kirjastus Tänapäev 2019
EAN 9789949856138
Teose esmatrükk: Loomingu Raamatukogu 23-27/2013
Bohumil Hrabal „Liiga vali üksindus“
Tõlkija Küllike Tohver
Toimetaja Lauri Eesmaa
Kujundaja Maris Kaskmann
Loomingu Raamatukogu 2020/6-7
SA Kultuurileht
EAN 9771406051101
Raamatukoi 