Minu esimene kohtumine Marko Pajevići kontseptsiooniga oli tema Tartu Ülikooli inauguratsiooniloeng, mida on kõigil soovijatel võimalik vaadata Tartu Ülikooli lehelt. Pajevići seisukoht eristada keelt kui märgisüsteemi ja keelt kui interaktsioonivälja, mis tekib inimeste vahelise lävimise tulemusena, tundub huvitav ja avardav viis suhtlust vaadelda.
Raamat „Poeetiliselt mõtelda. Nüüd ja kohe“ (2023) on kokkuvõte ja tõlge algselt akadeemilisele lugejaskonnale kirjutatud tööst, milles autor rõhutab, et keele kõige olulisem roll on tekitada dialoogi.
Huvitavad on teosed, mis vaatlevad maailma ja inimesi minu jaoks uudse nurga alt või seletavad nähtusi viisil, mille peale ise mõelnudki pole. Hea raamatu ülesanne ongi ju keelt kasutades aktiveerida inimese mõistust, panna ta vahel ka kahtlema oma senistes seisukohtades, mis ei tähenda, et lugeja peaks kokkuvõttes autori kõigi arvamustega nõustuma. Seega soovitan soojalt lugeda Marko Pajevići raamatut, hoolimata sellest, et vahel tahaks autorile ka vastu vaielda. Reaalala teadlasena tekib mul küsitavusi just raamatu algupoolel. Teises pooles tundsin Pajevići arutluskäikudega juba hästi suhestuvat, seal on palju sellist, millega nõustun. Autor tõstatab mitmeid teemasid, mille põhjalik ja tõsisem arutelu nii sõpruskonna kui ühiskonna tasandil on huvitav ja vajalik.
Mida enam Pajević siseneb oma teemasse, (keele)filosoofiasse, seda enam nautisin tema mõttekäike. Olen autori põhiseisukohtadega ühel meelel – selleks et inimesena areneda, vajame lisaks mõistelisele mõtlemisele ka poeetilist mõtlemist, mis tekib mina-sina ruumi interaktsioonis. Selles protsessis, mis toimub, nagu autor sõnastab, armastavas kõnelemises, saame osaks millestki veel-mitte-teatust ning mõistame midagi uut ja selle kaudu ka paremini iseennast.
Pajević aitab teadvustada keele ning mõtlemise vahelist seost, mille üle inimesed harilikult nii väga ei juurdle. Ja kui „Poeetiliselt mõtelda. Nüüd ja kohe“ algab tõdemusega inimese ja ühiskonna kriisist, siis arvab autor selle võimaliku olevat ületada teisiti mõtlema õppimise abil, täpsemalt just kohal olemist võimaldava poeetilise mõtlemise abil.
Meie olemasolu põhineb keelel. Keeli on palju, neist igal pisut erinev lähenemisviis. Suuremat pilti uurides mõistame, et nad kokku moodustavad kooskõla. Nii valgustabki autor tavainimest tõdemusega, et keele abil ehitab inimene oma maailma, mis eeldab ka pingutust ja arendamist. Kui ma midagi väljendada ei suuda, siis pole selles süüdi keel. „Selline puuduseteadvus, omaenese piiride äratundmine on esimene samm oskuse suunas mõtelda seda, mis ei ole veel maailmaks saanud. Igatahes olen sellisel juhul mina see, kes ei ole oma keelt – ja oma maailma ja maailmateadvust – piisavalt arendanud. Siin vastutuse lükkamine keelele takistab mõtlemise võimalusi.“ (76-77)
Kohalolu tähtsusest rääkides toob autor näiteks spordi ja kunstid. Inimene peaks töötama enda kui terviku, kui kasutada Pajevići terminit, ihu arendamise nimel, selmet loota, et väline, ravim, toidulisand või kirurginuga, teda aitab. Inimene peaks defineerima ennast võimaluse, potentsiaalina, mille poole püüelda. Samas ei ole ma autoriga nõus, et tippsport ainult tugitoolisportlasi kasvatab. Paljud sportlased on innustavaks eeskujuks suurele hulgale noortele mitte ainult keha, vaid ka vaimu arengus – sihikindlus, distsipliin igapäevases raskes treeningus. Seega on nii keha kui ka vaimu arendamine eelduseks tippsportlaseks saamisel. Raamatu igas peatükis on põhimõtteid, millega samastun, samas on ka neid, mille puhul autor läheb teravaks või kasutab liiga reljeefseid võrdlusi.
Vahel tekib ka küsimus, kas autor on üritanud kirjutada nn laiematele rahvamassidele mõjuvas keeles, kasutades oma seisukohtade ilmekamaks väljatoomiseks tugevamat värvi ja lihtsustusi, või on tõlkes midagi kaduma läinud.
Pajevići teksti lugedes meenus mulle minu kunagine õpetaja, kes vastas küsimusele, kas ta teab kindlalt, et jutuks olev loodusteaduslik seadus toimib täpselt nii, nagu ta meile õpetab, et nii teadus kui teadmine ehk õppimine areneb piltlikult öeldes mööda spiraali. Me mõistame mingil tasandil, kuidas süsteem on üles ehitatud ja toimib, uurime seda edasi ja jõuame mingi aja pärast järeldusele, et eelnevalt loodud mudel on ebapiisav, mitte otseselt vale, kuid ebatäpne. Lisandub nagu spiraali uus keerd, mis lisab eelnevale uue kihistuse, uue ja täpsema teadmise. Ning nõnda jätkub see lõputult. Teadlane tunnetab pidevalt oma piiratust. Ta teab, et see, mida ta uurib, on mudelsüsteem, kuid samas peegeldab iga uus täiustatud mudel üha selgemalt ka meid ümbritsevat reaalsust.
Raamatus „Poeetiliselt mõtelda“ on mitmeid häid kontseptsioone. See, mis mind läbivalt kogu raamatus häiris, oli oma teooriate esitamine teiste teadusvaldkondade halvustamise kaudu. Näitena võib tuua lõigu peegelneuronitest – kus sõna avastus on pandud jutumärkidesse ja järgneb lause „Ma ei tea, kas tegelikult saab rääkida avastusest millegi nii ilmse puhul.“ (lk 31)
Neuroteaduses (nagu ka kõigis muudes valdkondades) tõdeti juba aastakümneid tagasi, et on häid teadmisi raku tasandil ja samas ka organismi kui terviku tasandil, kuid põhiline väljakutse on need kaks valdkonda omavahel ühendada. Kasutades kaasaegseid süsteemibioloogia meetodeid, mis hõlmavad keeruliste, omavahel vastastikku reguleeritud biokeemiliste reaktsioonivõrgustike matemaatilist modelleerimist, jõutakse selle lõhe ületamisele üha lähemale. Olen täiesti nõus, et „Geenid ei määra mingil juhul kõike kindlaks, me ei ole nendest määratud.“ (lk 27). Samas ei ole ma nõus siiski väitega, et „Meie aju funktsioneerib nii, nagu oleme treeninud seda funktsioneerima – see on meie käitumise tulemus ja seega üldsegi mitte kindlaks määratud, vaid muudetav.“ (lk 27). Paljudel juhtudel me saame mõjutada seda, kuidas me midagi tõlgendame, kas võtta näiteks teise inimese kommentaari abistava nõuande või rünnakuna meie seisukohtadele. Kuid nagu arstid armastavad öelda, töö on ikkagi tellija materjalist ja vundament, millele me toetume, on paljuski päritud.
Kokkuvõttes on tegemist raamatuga, mis ärgitab kaasa mõtlema. Kindlasti innustab Pajević mõtestama meie kasutatavat keelepõhist suhtlusruumi laiemalt. Ainult keelt ja selle läbi mõistmist arendades on võimalik inimkonna säilimine praeguses maailmas.
Üks teooriaid, kuidas Homo sapiens sai eelised neandertallaste ees, põhineb keelel. Homo sapiensi keelelised võimed arenesid kiiremini, võimaldades luua tulevikus toimuvate võimalike sündmuste kirjeldusi ja abstraktseid plaane ning seega sõlmida kaugemale ulatuvaid kokkuleppeid ja teha koostööd erinevate inimrühmade vahel. Seesama oskus luua keele abil uusi mõistmise kihistusi on vältimatult vajalik ka praegu.
Kersti Tepp
Marko Pajevic „Poeetiliselt mõtelda. Nüüd ja kohe“
Tõlkija Jaanus Sooväli
Toimetaja Jaanus Sooväli
Sari Kaasaegne mõte
Kirjastus TÜ 2023
EAN 9789916272435
Raamatukoi 