Prantsuse dokfilmid on mulle enamasti väga meeldinud – need on kvaliteetsed, tihedad, tasakaalus, hea ülesehitusega. Annie Ernaux’ autobiograafilised raamatud meenutavad mulle prantsuse dokke. Nad ongi dokumentaalkirjandus, autori suhe ajaga, enda emotsioonidega, lähedastega, kogu maailmaga.
Minevik on kõik, mis meil on, ja kuigi läbielatu vormib inimest, ei mäleta ta nooruspõlvest enam paljut, tunded tuhmuvad, mälestustest küündib välja mõni eriti ere, kuid seegi on nagu sulav jäämägi, mis kogu aeg oma kuju muudab ja ebamäärasemaks muutub. Kui palju te mäletate 10-aastasest iseendast? Aga 18-aastasest?
Kirjanik Ernaux pidas aastakümneid päevikut ja kasutas selleks, et iseennast võimalikult täpselt meelde tuletada, ka lähedastele ja sõpradele saadetud vanu kirju, mille enda kätte tagasi küsis. See andis talle võimaluse raamatus „Aastad“ teha tagasivaade oma lapsepõlve, noorusikka, pöördelisse 1968. aastasse, kirjeldada naiste omamoodi vabadusvõitlust meestekeskses ühiskonnas, kus naise soovide, õiguste, keha ja seksuaalsuse üle tahtsid valitseda nii katoliiklik usukorraldus, ühiskondlik arvamus kui riiklik seadusandlus. Vahetu avameelsusega kirjeldab Ernaux naise kogu elukaart sünnist pensionieani ning see on mõjuv ja rikastav lugemiselamus nii naistele kui meestele.
Vahel annab kirjaniku tausta ja päritolu tundmine tema tekstide lugemisele juurde, vahel ei ole see nii oluline. Kuna Ernaux kirjutab väga autobiograafiliselt, siis antud juhul peab panema kirjaniku tausta tundmise külge plussmärgi. Ernaux isaisa oli maata talupoeg, kes „…töötas kärumehena. Suviti tegi ta heina ja lõikas vilja. Kogu elu ei teinud ta midagi muud, kaheksandast eluaastast saadik...“. Ernaux isa oli samuti talupoeg, kes otsustas naisega – Ernaux emaga – hakata tööliste kvartalis pidama pisikest kohvikunurgaga poodi, saades esimeseks inimeseks suguvõsas, kes oli omanik, mitte rentnik. Noore neiu ja ka noore naisena koges Ernaux pidevalt sügavat häbi oma päritolu tõttu, ta mainis, et „… tundis pidevat, põhjatut puudust kõigest“. Nagu emagi, tahtis Annie Ernaux oma päritolu eest pääseda. Kui vanemad panid ta erakooli, tundis Ernaux täielikku üksindust, tal polnud sõpru, sest ta oli sattunud enda jaoks võõrasse keskkonda, keskklassi võsukeste sekka, kes teda omaks ei võtnud. Ta sai hea hariduse, õpetaja diplomi, abiellus keskklassi kuuluva mehega ja jõudis läbi hariduse samuti keskklassi, kuid sinna pääsenud, tahtis ta seejärel sealt hoopis välja. „Vasakpoolne maailmavaade on minu jaoks absoluutne miinimum,“ ütles ta. Minema kolimine Pariisist, sellest kõrgema ja keskklassi elukohast, oli tema puhul põhimõtteline ja sümboolne otsus. „Klasside tunnistamine ühiskonnas tähendab tunnistada ka häbi alamasse klassi kuulumise pärast, aga ma ei tunne enam häbi,“ ütles ta.
Annie Ernaux’l lapse- ja neiupõlv polnud lihtne aeg. Võiks arvata, et parem on asju sellest tumedast ajast mitte meenutada, aga Ernaux on läinud vastupidist teed. Tema raamat „Aastad“ oli hingekriipiv, pani mitmeks päevaks mõtlema oma lapsepõlve ja selle mõjude peale. Ernaux’ geniaalses stiilis kirja pandud raamatud on halastamatud, ta võtab lahti mineviku haavad, kirjeldab nii tõetruult kui suudab ema ja isa, hirmu, häbi, hingelisi segadusi, armumist ja seksuaalsust, ajastu sündmuste seoseid ja mõju nii endale kui ühiskonnale. Ernaux uuenduslik stiil on nii ainulaadne, et teist samasugust raamatut tema omade kõrvale kirjutada ei saa. Pole mõtet, see on juba tehtud. Teised kirjanikud võivad küll kirjutada samadel teemadel ja samadest asjadest, aga peavad leidma teise lähenemisviisi. Ernaux on enda võimaluse ammendavalt ära kasutanud.
Ka kirjutamisse suhtus Ernaux üsna radikaalsel moel: „Olen veendunud, et kõik, mis pole kirjas, on asjata kogetud. Oma mälestuste kirjapanemine on oma elu kahekordistamine,“ ütleb ta ühes interjuus, kui on juba üle 60-aastane.
Ernaux leidis tee lugejate südamesse 1983. aastal, kui ilmus tema isa elust kirjutatud jutustus „Koht“. Jutt pälvis Renaudot’ kirjandusauhinna ja selle andis välja Prantsusmaa kõige prestiižikam kirjastus Gallimard. Pärast lahutust 1980. aastate alguses jäi Ernaux oma majja Cergysse, kus ta elab tänaseni. 2000. aastal läks ta õpetajaametist pensionile ja pühendus täielikult ainult kirjutamisele. 2008. aastal ilmunud raamatut „Aastad“ peavad paljud nii sisu kui ka uuendusliku vormi poolest tema parimaks raamatuks, mida tunnustati ka Marguerite Duras’ ja François Mauriaci auhindadega ning mille ingliskeelne tõlge valiti rahvusvahelise Bookeri auhinna nimekirja.
2022. aasta oktoobris pälvis Annie Ernaux Nobeli kirjandusauhinna „julguse ja kliinilise teravuse eest, millega ta paljastab isikliku mälu juured, võõrandumised ja kollektiivsed piirangud“.
Kuigi ma mõistan, miks Ernaux tekstid nii mõnelegi lugejale ei sobi, sest sunnivad lugeja oma mugavustsoonist välja, mõtlema enda olemuse ja saatuse peale, soovitan kindlasti selle suure naiskirjaniku raamatuid lugeda. Need on võrratud, tabavad, tihedad ja väga inimlikud tekstid, mille kohta ta ütleb ise: „… Minu raamatud sünnivad elust, muutuvad mulle vajalikuks, on algul nagu mõne selgema täpiga udukogud, mis tihenevad ja ma tean, et just kirjutamine õpetab mind, paneb mind avastama seda, millest ma veel väga hästi aru ei saa…“
Sverre Lasn
Annie Ernaux „Aastad“
Tõlkija Sirje Keevallik
Toimetaja Kristiina Ainelo
Kujundaja Jüri Jegorov, Villu Koskaru
Sari Punane raamat
Kirjastus Tänapäev 2013
EAN 9789916173831
Annie Ernaux „Koht“
Tõlkija Malle Talvet
Toimetaja Kristiina Ainelo
Kujundaja Jüri Jegorov
Sari Punane raamat
Kirjastus Tänapäev 2023
EAN 9789916173497
Raamatukoi 