Vägivaldse monstrumi hing

Oksanen ei tegele seekord ilukirjandusega. Ta ei kirjuta romaani, vaid annab põhjaliku allikaviidetega rikastatud sissevaate, milliseid vahendeid on juba aastasadu kasutanud moskoviitlik sõjamasin uute territooriumide anastamiseks.

Raamatu pealkiri tekitab veidi segadust, sest väljend „samasse jõkke kaks korda astuda ei saa“ ei seostu minu jaoks naistevastase vägivallaga. Kui aga seda ülekantud tähenduses võtta, siis ajad mööduvad, aga vägivald on jäänud ikka samaks, see on küll õige. Oksanen on pealkirjaga kitsendanud vägivalla sihtgruppi, mainides diktaatori sõda naiste vastu, kuid tegelikult kirjeldab ta laiaulatuslikku vägivalda kui vahendit, mida kasutatakse kogu sõjale ette jäänud tsiviilelanikkonna – naiste, laste, noorte, vanurite ja meeste – vastu. Riiklik moodustis, kus võimu on haaranud kooperatiivi „Ozero“ liikmetest kurjategijad ja mida maailm tunneb Vene Föderatsiooni nime all, on tänapäevaks paisutanud korda saadetud sõjakuritegude hulga genotsiidiga võrdsele tasemele.

Oksaneni tekst on halastamatu ja seda õigusega, sest kirjaniku enda juured asuvad Eestis ja ka tema lähisugulased on isiklikult kokku puutunud vägivalda tootvate asutustega, mille nimed on NKVD ja KBG. Tal on lugejani tuua vanatädi trauma, kes pärast ülekuulamist NKVD-s kaotas šoki tõttu kõnevõime. Oksaneni elu on möödunud riigi kõrval, kus kogu võim on koondunud julgeolekusüsteemist pärinevate inimeste kätte. See on süsteem, kus sõjakuritegude sooritajad pääsevad karistuseta, riigi magusamad ressursid on suunatud väikese kliki jaoks võimu kindlustamisele ja sõjaväe võimsuse suurendamisele, ja kus riigi juhtkonnale on lubatud kõik, sest erapooletut kohtumõistmist idanaabrite juures ei eksisteeri. Kiht-kihilt harutab Oksanen lahti sellise riigi olemuse, vägivalla juurte sügavuse ja impeeriumi ambitsioonide tagamaad.

Alles kuuskümmend aastat tagasi pidasid lääneriigid viimaseid võitlusi oma kolooniate säilitamise nimel. Nüüdseks on tõmmatud selge piir mineviku ja oleviku vahel. Just sellise piiri tõmbamine annab võimaluse endistel koloniaalimpeeriumitel nagu Prantsusmaa või Suurbritannia minevikuga rahu teha, tehtu eest vastutus võtta ja ajalooline mälu talletada. Moskoviitlik Venemaa pole dekoloniseerimise ja endiste asumaade kaotamisega leppinud. Venemaal tagakiusamise ohvrite käekäiku dokumenteerinud organisatsioon Memorial on kuulutatud välisagendiks ja selle tegevus on lõpetatud. Memoriali üks aktivistidest Irina Flige on selle kohta öelnud nii: „… arvasime, et tegelesime ajaloolise mälu talletamisega. Aga ajaloomälu saab eksisteerida ainult siis, kui eksisteerib selge piir oleviku ja mineviku vahel, nagu näiteks holokausti puhul. Venemaal sellist piiri pole. Meil ei ole minevikku, vaid lõputult jätkuv olevik.“

Ja Oksanen lisab, et mineviku kuritegusid ei saa uurida, enne kui neist pole kuriteod saanud, ja kuriteod saavad neist alles siis, kui jätkuvus praeguse ja endise valitsemise vahel on läbi lõigatud. Sinnamaani jätkab Venemaa sissetallatud rajal. See on eriti aktuaalne, sest just täna, kui ma seda teksti kirjutan, 7. mail 2024, määras Vladimir Putin ennast viiendat korda moskoviitide isevalitsejaks.

Soovitan kindlasti kõigil, kellel veel on säilinud mingid helged illusioonid moskoviitide suhtes, seda raamatut lugeda. Ja lugeda soovitan seda ka neil, kellel need illusioonid puuduvad, sest alati on parem olla ette valmistatud halvimaks, siis ei tule vägivald šokina, vaid ollakse parimal võimalikul viisil sellele vastu astumas ja vastu astuma sellele peab, sest vägivald järgneb igaühele, kes selle eest ainult põgeneda püüab.

Sverre Lasn

Kiika e-poodi

Sofi Oksaneni „Samasse jõkke. Putini sõda naiste vastu“
Tõlkija Ave Leek
Kirjastus Varrak, 2023
Toimetanud Krista Leppikson
Kujundanud Britt Urbla Keller
EAN 9789985359884