Dörte Hanseni  „Mere äärde“ kohta on ilmunud juba rohkesti positiivset tagasisidet. Esmalt sain teosest aimu kirjastaja Tauno Vahteri Facebooki-seinalt, kus ta raamatust juba enne selle ilmumist väikese noppe postitas. Nii see reklaam töötab, läksingi õnge. Kui mõtlesin, mida sel kuul siis lahkelt soovitada, meenus punane sari. Mis saaks saare elust kõneleva raamatuga valesti minna? Vahepeal

Loe edasi

Andris Kalnozolsi „Kalender on mu nimi“ on omapärane raamat. Olen enda meelest täitsa palju lugenud, aga midagi sarnast ei meenu. Mis muidugi ei tähenda, et analoogseid katsetusi ei esineks. Laiendatult võib ju öelda, et iga kirjandusteos, mis püüab mõne inimese mõttemaailma lugejani tuua, on silmitsi samasuguste katsumustega. Oskar, hüüdnimega Kalender, on määratlemata vanuses mehemürakas, pigem

Loe edasi

Felisberto Hernández „Üleujutatud maja ja teisi jutte“ Vahel harva võib lugemises juba natuke pettunud inimest tabada see seletamatu miski, mis nihutab maailma piire. Niisama kättevõetud raamat, võib-olla supisöömise kõrvale lahti löödud, ei julgeks nimetada üht teist kohta, kuhu ka sageli õhemaid raamatuid kaasa võtan (pärast supisöömist), seal mõni leht ära loetud, unustatud, paar päeva või

Loe edasi

Mait Vaik on üks omapärasemaid eesti autoreid, kelle metsik ja igasuguseid norme eirav keel tungib sellistesse mõistusetagustesse hämaraladesse, kuhu ilusal ja korralikul lausekesel asja ei ole. /—/ Kes tihedat ja peenikest faktikirjapuru ei jaksa jälgida, saab kindlasti kergendatult ohata, kui hakkab lugema Astolphe de Custine teost „Kirjad Venemaalt“. Selles raamatus on kõik huvitav, alates autori…

Loe edasi