Iga raamat avab uue akna

Olen muu hulgas kogu aeg lugenud meelsasti memuaare. Need annavad põneva pilgu erinevate inimeste hinge, aga ka ajastusse. Kui mõelda selle kevade haigla lektüüri, siis valmistas üllatuse Tallinna rabi Rafail Beltšikovi raamat „Elu pärast elu“ (2011), mille üks õdedest tõi mulle lugeda. Arvasin, et tean juutlusest üht-teist, piibliga tegelemisel on see vältimatu. Aga selgus, et ega ikka ei tea, mida juudid usuvad ja kuidas nemad näevad maailma. Täitsa põrutav on elu lõpul midagi sellist taibata!

Viimselt elame kõik oma mullis ja meie kogemused on vaid vahel ja kogemata sarnased. Ka siis, kui võiks eeldada homogeensust, nagu Eesti teadlaste puhul. Äsja ilmus astronoom Laurits Leedjärve, sümbiootiliste kaksiktähtede uurija „Teekond tähtede poole. Ühe Harjumaa poisi kultuurilooline rännak Koogilt tähtedeni“ (2022), mille tagakaanel on mõned sõnad soovituseks minult (raamatu lugesin käsikirjas). Ja sain kingiks Erast Parmasto leselt ja tütrelt „Ühe seenevana elupäevad“ kordustrüki (2009/2017). Samasugune rohkete täpsete detailidega teos, ent hoopis teises tonaalsuses kui Leedjärve oma. Ei raatsi jätta mainimata, et olin Parmasto „pinginaaber“ EV president Lennart Meri akadeemilises nõukogus (s.t istusin laua teises otsas tema ja Andres Langemetsa vahel, olime Andresega ainsad mitteakadeemikud). Minu jaoks oli osalemine nii aulises seltskonnas suur asi, tõstis sabast, aga Parmasto elus on olnud nii rohkesti kõrgeid kohti, et ta ei mainigi seda seika. On palju muud ja tähtsamat.

Parmasto teatab: „Eesti raamatukogude koondkataloogis olevat üle kümne tuhande raamatu, mida ühendab märksõna ‘memuaarid’. Vähemalt viis tuhat nendest on kirjutatud ja trükitud eesti keeles.“ On paratamatu, et kõiki neid meenutuste köiteid ei jõua lugeda.

Aga kõik, mida lugeda jõuab, avab uue akna. Igal isiksusel on ju oma maailm. Mu eakaaslane Eesti Teaduste Akadeemia kauaaegne president Jüri Engelbrecht kinkis mulle viimati oma „Juhuslikud jalutuskäigud teadusmetsas“ (2021). Pean tunnistama, et tema mittelineaarsete probleemide analüüsi keskuse CENSi egiidi all ilmunud raamatud „Keeruka maailma ilu“ (2006), „Keeruka maailma võlu“ (2015), tema enda „Akadeemilised mõtisklused“ (2017) ning koos Robert Kitiga kirjutatud teos „Komplekssüsteemid ehk Tervik on suurem kui osade summa“ (2020) ületavad kohati mu kaasamõtlemisvõime. Tänapäeva täppisteadus eeldab kodus olemist matemaatikas, mina aga olen suure osa sellestki kõrgema matemaatika osast, mida tehnikumis sai õpitud, jõudnud ära unustada.

Jüri Engelbrecht ei keskendu enda isikule ega oma arenguloole jms, vaid igasugu seiklustele teadusmaastikul. Ta suhtumine rohketesse sõpradesse Eestis ja mujal maailmas on läbini positiivne, ja üldse iseloomustab teda võime vaimustuda ning näha kõikjal ilu. Temaga koos teadusmetsas luusida ning ta asjalikke, kohati humoorikaid seletusi kuulata on selge rõõm. Tõnu Viik ütleb saatesõnas ta huvide kohta: „See oli vist Jumala sõrm, mis Jüri neid uurima suunas. Arvan, et kui ta ukse neile mittelineaarsetele protsessidele avas, sattus ta nagu Alice Imedemaale, mis oli täis muinasjutulisi mänguasju – ühe-, kahe- ja mitmemõõtmelisi solitone, imepäraseid fraktaleid ja veidraimaid atraktoreid.“ Küll tahaks ka osata neid mänguasju hüpitada …

Kiika e-poodi

Toomas Paul

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s