Piirdun miinimumiga Ukraina sõja uudiste jälgimisel – vaatan hommikul üle Eesti Ekspressi koostatud päevaülevaate ning vahel loen mõne analüütiku käsitlusi. Sõjakoleduste videosid ei vaata üldse ja väldin ka jubedaid pilte.
Aga mu kätte juhtus juba 2016. aastal eesti keeles avaldatud Mary Roachi „Kahuriliha. Kummaline teadus sõdivatest inimestest“, ja selle lugesin läbi. Raamat ei räägi lahingutest, vaid inimestest. Autor ütleb enda teistest erinemise kohta: „Need raamatud ja artiklid suunavad prožektorikiire sellele, mis seda väärib. Mina aga, kas oma ameti või iseloomu tõttu, ei kasuta prožektorit. Mina olen see taskulambiga napakas, kes kolistab ringi mööda nurki ja soppe, ise teadmata, mida ta otsib, aga kohe ära tunneb, kui ta selle leiab.“
Nii nagu on igasugused konkreetse teadusharu ajaloo käsitlused väärt lugemist, nii on õpetlik ka teisest otsast lähenemine – vaade võimalikku tulevikku. Midagi ei ole teha, aga paljud asjad on avastatud ja leiutatud sõjaväe tarbeks ning sealt siirdunud tsiviilellu. Just neid uuringuid rahastatakse. Militaarmeditsiini saavutused võivad kasutusele tulla ka tavakodanike ravis.
Sõjaväe seisukohast oleks sõdur, kes suudab marssimise või ujumise või vaenlase otsimise ajal magada, väga ihaldusväärne. Unistus on, et sõdur püsiks ärkvel, valvas ja tõhus kuni seitse päeva järjest, ilma et sellega kaasneks kahjulikke mõjusid vaimsele või füüsilisele võimekusele, stimulante kasutamata. Nii rahastab kaitseministeerium ka ühe ajupoolkera une alaseid uuringuid – kui delfiinid suudavad seda, miks siis mitte inimesed?
On otse uskumatu, kuhu Mary on pääsenud, mida näinud ja millest ta tohib kirjutada. Põhjalikult on käsitletud uurimistöid Naticki laborites. Naticki laboritekompleksi ametlik täisnimetus on USA armee sõduriuuringute arengukeskus. Kõik, mida üks sõdur selga paneb, ära sööb, mille peal magab või sees elab, on loodud või vähemalt katsetatud just siin.
Kehade all toimuvad plahvatused on sõjakirurgide tähelepanu pööranud sõduri kandadele. Osa probleemist seisneb rasvas, mitte luus. Kannaalune rasvapadi hoiab luud seestpoolt vastu kannanahka hõõrumast. See rasvkude on väga paks ja kiuline, mille sarnast mujal inimkehas ei leidu. Need rasvapadjad saavad plahvatustes tihti kahjustada, mõnikord nii hullusti, et need tuleb eemaldada. Ilma selle padjata on kõndimine väga valus.
Rohkesti infot, mida ei teadnud. Näiteks – kusiti taastamiseks tuleb kude võtta põse siseküljelt. Sellel puuduvad karvad. Uriin sisaldab mineraalaineid, mis võivad koguneda karvanääpsudele. Säärased kivistised hakkaksid takistama uriinivoolu või liiguksid valla pääsenult uriinijoaga välja, põhjustades põrguvalu.
Sõjaväekirurgid aitasid viimistleda tehnikat, mida nimetatakse luuüdi infusiooniks, mis vähendab tõenäosust, et saaja organism siiratud kehaosa ära tõukaks. See on eriti vajalik mitut kude hõlmavate siirdamiste puhul. Erinevalt maksast või neerust koosneb nägu või käsi erinevatest kudedest nagu nahk, lihas, limaskest (peenise puhul lisandub veel erektiline kude). Keha võib omaks võtta ühe või kaks koetüüpi, aga tõrjuda kolmandat. Nahk on eriti problemaatiline, sest see on organismi kaitsebarjäär. Immunoloogiliselt on nahk pidevalt valmisolekus. Et keha kaitsemehhanisme ära petta, manustatakse patsiendile doonori luuüdi – luuüdi toodab immuunrakke. „Patsiendi luuüdi ei asendata doonori omaga, aga seda saab selle abil teatud mõttes ümber programmeerida. Keha võib uut osa küll altkulmu põrnitseda, aga ei hakka seda ka kohe ukse taha tõstma.“
Sügaval haavas olevad koed – olgu nad elus või surnud – ei sisalda õnneks närve. Tingimusel, et meditsiiniliste vaklade soovitatavat „doosi“ – viis kuni kaheksa vakla haavapinna ruutsentimeetri kohta – ei ole ületatud, peaks surnud kudesid olema piisavalt ning ükski näljane vagel ei tohiks hakata sööma elavat nahka. Need väikesed abimehed suudavad teha midagi sellist, mida ei suuda ükski kirurg ega skalpell. Ükski robotlaser ei suuda oma kiiri painutada peidetud sopikestesse, mis pommiplahvatuse haavas tekivad. Vaglad on tõelised meisterkirurgid. Kui sa tahad hävitada iga viimase kui bakteri ja surnud koe rakukese, on vagel parim abimees. Samas on ta väga väike abimees, seega võtab töö aega.
Raamat on täis selliseid vahel otse uskumatuna tunduvaid lugusid (vähemalt minule, kes ma ei tea ju arstiteadusest midagi). Lõppeb stseeniga lahanguruumis, kus seisavad mõned ratastel aiaredelid. Autor arvas, et keegi värvib lage. Selgus, et need on perspektiivi jaoks. Lahangufotograafid peavad pilti tegema kõrgelt, et terve keha fotole jääks. Mary Roach ütleb: „Mulle tundub, et sõjaga on samamoodi. Tuhat väikest valgustäppi, nagu öeldakse. Alles siis, kui astud sammu tagasi ja vaatad tervikut, alles siis saad sa aimu, alles siis näed iga üksiku valgustäpikese kustutamiseks toodud õigustusi. Praegusel hetkel on raske astuda seda sammu tagasi. Ma ei suuda ette kujutada piisavalt pikka redelit.“
Toomas Paul
Raamatukoi 