Romain Gary „Tuulelohed“ oli ühtaegu valus ja hõrk lugemine. Valus, sest praegune sõda tõi palju paralleele, kasvõi näiteks see, kuidas keegi ei usu, et vaenlane tungib kallale. Sest see pole loogiline, pole nagu kellelegi kasulik… ja ometi see juhtub. Paralleelselt sõja eelmängu ja sõjaga kulgeb minategelase küpsemine poisist meheks, tema armastuse lugu.
„Tuulelohed“ haarab, kuid haarab nii, et loed hoolikalt, sõna-sõnalt ja lause-lauselt. Tal on palju keeleilu. Ja olukordade kirjelduste vahel mõttepärlid, mida meeles kannad. Küllap igaüks leiab oma.
Ning küsimuste küsimus, mis ikka jääb painama: milles seisneb koostöö vaenlasega, milles seisneb patriotism, milles vastupanu. Gary ei anna ühest vastust, vaid lükkab mõtte tööle. Ja näitab, et isegi sõjas, kus kõik tundub mustvalgena, on tegelikult loendamatult halle varjundeid. Ning et kerge on vihata kauget ja abstraktset vaenlast, stereotüüpi. Kohtudes reaalse inimesega on olukord hoopis keerulisem ning pole üldse selge, kes on vaenlane.
Heili Einasto
Raamatukoi 