Romain Gary on võitnud kahel korral Goncourt´i preemia („Taevajuured“ 1956, „Elu alles ees“ 1975). Tema teosed on sügavad ja tekst mitmekihiline.
Gary oli keerulise saatusega mees, tema enda ning ta pere lugu oli kõike muud kui helge. Ta osales Teise maailmasõja lahingutes ning kindlasti on siin põhjus, miks ta puudutab oma teostes just selle ajaga seotud läbielamisi. Samas ei ole sel aastal eesti keeles ilmunud teos „Tuulelohed“ üleliia sünge. Pigem otsib autor tasakaalu, ja nagu kirjutab ka oma blogipostituses Heili Einasto, väldib mustvalget käsitlust.
On ärevad ajad ja Saksamaal võimul Hitler. II maailmasõda jõuab ka minajutustaja Ludo koju Normandiasse ja Prantsusmaale, mille okupeerivad sakslased. Ludo onu lõhub oma lohesid, sest ta teab, mida tähendab sõda. Kasupoeg siiski peatab ta… Ja nagu onu ise mitme inimese kohta nendib: õnnetuks olemine ajab hulluks.
Sõda muudab inimesi ja nii saab rahumeelsest ja unistavast muusikust Brunost uute olude tõttu tunnustatud hävituspiloot. Piloot sõja ajal oli ka Gary ise.
Romaanis kordub tõdemus: inimlik on olla mitteinimlik. See ei käi kuidagi rahvusi ega riike mööda, vaid puudutab meid kõiki. Gary oli rahvuselt juut, kes suudab siiski ka Saksa sõduris näha inimest, mitte mustvalgelt fašisti. Ludo suu läbi nendib ta, et ühel päeval hakatakse natse taga igatsema, „sest enam ei saa me end nende abil välja vabandada.“
Märksõnana jäi kõlama veel truudus. Tõeline armastus, olgu see siis naise, hea sõbra, kodumaa vastu, on valmis taluma kannatusi ja on pikameelne. Just selline on minajutustaja Ludo, kes on erakordse mäluga poiss, keda kasvatab onu. Onu Ambroise on naasnud Esimesest maailmasõjast teistsugusena. Medaliga pärjatud sõdurist on saanud patsifist. Vastukaaluks sõjale hakkab ta valmistama ja lennutama tuulelohesid. Need on ideed, mida vahel tuleb tugevalt nööri otsas hoida, et nad käest lendu ei läheks, et nad „ei eksiks sinist otsima“. Ludo onul on palju elutarkust, mis realiseeruvad nii sõnades kui ka tegudes. Ta ütleb: „Ülemäärasesse kainesse mõistusse ja arukusse tuleb suhtuda ettevaatlikult: selle tõttu kaotab elu vahel oma kaunemaid õisi.“
Mitme tegelase suust ja peas kõlab mõtisklusi numbritest ja arvutamisoskusest, mis on võimelised tapma näiteks au. Aga ka inimlikkuse. Arvud on tühjad. Üks tegelane kommenteerib Ludo oskust, mida too demonstreerima kipub: „Sul on üpris hämmastav anne. Katsu mitte tsirkusetolaks hakata.“
Onu saab oma lohedega kuulsaks, teda käiakse vaatamas. Aga tema üle ka naerdakse, sest ei ole ju normaalne, et üks täismees meisterdab ja lennutab tuulelohesid. Kui Ludo inimeste üleolevaid märkusi onule mainib, vastab too: „Nii et nemad siis kutsusid mind tolaks. Aga vaata, nendel nägusatel härrastel ja elegantsetel daamidel on õigus. On täiesti ilmselge, et mees, kes on kogu oma elu pühendanud tuulelohedele, on kübeke metsa poole. Ainult et see on tõlgendamise küsimus. Mõni ütleb „kübeke metsa poole“, teine ütleb, et inimeses leegitseb „püha tuli“. Neid on vahel raske eristada. Aga kui sa tõepoolest kedagi või midagi armastad, siis anna endast kõik, mis sul on ja lausa kõik, kes sa oled, ja millegi muu pärast ära muretse…“
Lootus hoiab elus, teeb tugevamaks, nii käib Ludoga mõtetes kaasas ta armastatu. Kui viimase üle mõistetakse omakohut, siis mees päästab ta. Ta ei karda rahvahulka ega vaata kõrvale, mida siiski liiga paljud meist kriitilistel hetkedel teevad. Ja kui ta kuuleb hiljem vabandusi vägivallatsejalt, et teda justkui sunniti, vastab ta selgelt: „Ma ei hakka arutama, kas need olid „nemad“, „mina“, „meie omad“ või „teised“. Need oleme alati meie.“
Ilus, sügav ja mõtlemapanev filmilik romaan, mida tasub kindlasti lugeda!
Kadri Sildvee
Raamatukoi 