Herve Le Tellier on lasknud oma teose „Anomaalia“ ühel tegelasel Mieselil, kes ise on samuti kirjanik, sõnastada: „Ükski autor ei kirjuta lugeja raamatut, ükski lugeja ei loe autori raamatut“. Ja ometi on huvitav kohtuda ka kirjanikuga, saada teada tema loomisprotsessist ning sellest, kuidas tekkis idee teose loomiseks. Vahel tekib sellistest kohtumistest tunne, et uue teabe valguses tuleks teos veel kord läbi lugeda.
Eesti autoritega on kohtumise võimalusi rohkem, aga HeadRead festival teeb ära tänuväärse töö, tuues Eesti lugeja ette ka välisautoreid. Minul oli sel aastal õnn kuulata vestlust mitme kirjanikuga, kelle teosed on mulle viimastel aastatel muljet avaldanud.
Tulles tagasi lugeja dialoogi juurde raamatuga, tõi Tellier välja, et kui analüüsima hakata, siis on hämmastav, kui vähe on mõnes teoses kirjeldatud tegelast, näiteks ühe peategelase südamedaami välimust. Meile kirjeldatakse vaid emotsiooni, mida tütarlapse liikumine või pilk kangelases tekitab. Nii loob lugeja kirjaniku teose alusel oma maailma, mille detailid võivad, kuid ei pruugi, autori omadega kokku langeda. Tavaliselt ei vasta ka kirjanik küsimusele, kuidas sellest või teisest lõigust või raamatu lõpust peaks aru saama, raamat on paljude jaoks nagu laps, kes suureks saades läheb oma teed. Vanem küll muretseb, kuid ei saa enam mõjutada tema valikuid ehk seda, millise maailma lugeja endale loob.
Christine Leunensi teosest „Vangistatud taevas“ on tehtud film, kus loo meeleolu ja õhustik on huumori kõverpeeglit kasutades muudetud oluliselt helgemaks. Kirjanik ütles, et film on juba omaette sõltumatu teos, mis küll lähtub tema raamatust, aga selle autor on režissöör.
Sellest hoolimata on minul väga huvitav kuulata erinevatest meetoditest teose loomisel, saada teada, mis olid ajendid raamatu kirjutamisel. J. L. Peixoto näiteks rääkis, et pärast seda, kui ta noore mehena ühe aastaga kaotas isa ja sai ise isaks, tekkis tal vajadus iseenda tunnete mõistmiseks ja leppimiseks sellega, et mõned väga olulised vestlused isaga jäävadki pidamata. Nii salvestas ta oma meeleolu, kui püüdis lahti kirjutada lood, mis teda ümbritsesid kodukülas, kus ta üles kasvas. Sündis romaan „Ei ühtki pilku“, mis räägib kohati küll väga süngetel teemadel, kuid oma luulelise stiiliga on samas ka elujaatav.
Nina Wähä alustas oma romaani „Testament“ plaaniga kirjutada kogumik lühijutte, mis oleksid ajendatud oma ema noorusajast Põhja-Soomes. Autor rääkis, kuidas tegelasi ja lugusid üha kogunes, näiteks tuli pereema, kes küsis, miks temast ei ole pikemalt kirjutatud. „Kui ma ei oleks kirjanik, siis kõlaks see väga kahtlaselt, et hääled minu peas kõnelevad minuga ja nõuavad endale oma lugu.“ Kirjastaja lõpuks arvas, et vast saaks neist juttudest hoopis ühe tervikliku romaani.
Kriminalisti taustaga Jørn Lier Horst aga alustab isemoodi. Enne loo kirjutama hakkamist koostab ta Exceli tabeli, kus on kirjas kõik põhilised tegelased, nende liikumine ja sündmused.
Üks huvitavamaid minu jaoks oli kohtumine H. Le Tellieriga, kelle raamatut „Anomaalia“ ma väga nautisin. Autor ütles, et selle kirjutamise lähtepunktiks oli mõte, kujutluspilt, mida ta ütleks endale, kui ta iseendaga kohtuks. See ei oleks klassikaline küsimus, et mida sa ütleksid oma noorele minale, vaid sama vanale, samade teadmistega teisikule. Mõeldes enne välja erinevad stseenid, mis selline kohtumine võiks tekitada, hakkas ta looma olukorda, kus kohtumine võiks toimuda.
Mõnes mõtte on „Anomaalia“ väga tänapäevane. See koosneb eri lugudest, mis meenutavad pigem kiirelt loetavat põnevikku. Algul tundub, et lugemine ei nõua ka suurt mõttepingutust. Ent lugedes hakkad üha enam nautima ka teisi kihistusi. Lood erinevad stiililt ja põimuvad omavahel. Autori sõnul tekib midagi erivärvilistest traatidest põimitud mustri sarnast, mis lõpuks loovad terviku ning ühtlasi uue tasandi, mis on selgelt sügavam, kui esialgu tundus. Le Tellier ise väidab, et tegemist ei ole ulmekirjandusega. Pigem ongi raamatus meile esitatud mitmeid eetilisi ja filosoofilise küsimusi ja valikuid usaldusest, petmisest, julgusest endaks jääda või oma olemust tunnistada. Eri liinides on seda esitatud eri stiilides, kohati tõsisemalt, kohati läbi huumori, mis mõnele ei pruugi sobida, aga mulle väga meeldib. HeadRead vestluses ütles Tellier, et ta kirjutas raamatu teadlikult kihilisena, peites sinna mitmeid vihjeid ja tsitaate, mille märkamine ja äratundmine annab lugemisel lisanüansse.
Nii polegi üllatav, et pärast festivali tundsin et peaksin raamatut veel korra tähelepanelikuma pilguga lugema. Kes aga pole lugenud, soovitan kindlasti. Lisaks on hetkel ERR kanalil võimalik vaadata ka vestlust Le Tellieriga.
Kersti Tepp
Raamatukoi 