Selma Lagerlöfi „Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi“ oli üks mu lapsepõlve lemmikuid. Kui esimest korda lugema hakkasin, julgustas isa Rootsi kaarti kõrvale võtma – nii oligi mul üks saksakeelne atlas kõrval. Kõiki kohti üles ei leidnud, aga mingi geograafilise tunnetuse sain.
Suure loomaarmastajana elasin kaasa karvastele ja sulelistele. Kuigi Lagerlöf on neid inimestanud, ei ole ta siiski teinud rebasest tallekest ega kotkast hane. Loomades on säilinud nende põhiolemus, lisatud on ainult inimestele omane loogiline mõtlemine ja kõnevõime, mis aga pigem võimendavad kui vähendavad arusaamist loomadest. Lagerlöfi mõtted, et maa pole üksnes inimestele, vaid ka loomadele ja loodusele elamiseks, et inimesed ei peaks kõike vaid oma kitsast kasust lähtuma, vaid lähtuma avaramast pildist, jooksevad raamatust punase niidina läbi ning tõstetakse ikka ja jälle esile mõnes üksikus loos.
Noorena köitsid eriti ka seikluslikud elemendid, mida raamatus on ohtralt – mitmesugused ohud, olgu peategelasele või kõrvalmängijaile, ja neist väljatulekud. Ning muidugi legendid ja lood erinevatest piirkondadest, mida nüüd saab lugeda kaardirakendust ja internetti abiks võttes (nagu ma viimati tegingi). Imetlen seda, et Lagerlöf kirjeldab maad linnulennult – ja seda lendamiseelsel ajal! Milline rikas kujutlusvõime ja visioon autorilt!
Tänase pilguga üle lugedes jäävad hinge lood inimese kasvamisest ja muutumisest, mille kõige eredam näide on peategelane Nils Holgersson. Isekast poisiklutist kasvab vastutustundeline ja abivalmis noormees. Ja milliseid tingimusi on vaja! Selleks ei ole üksnes hane seljas lendamine. Mõtlema pani see, kuidas Nils tunneb, et isa ja ema teda ei armasta – ilmselt pole nad ehtsate põhjamaalastena kunagi hellust väljendanud ning armastus on avaldunud karmide korraldustena ning töökasvatusena. Kui tuttav! Last peab ju kasvatama, aga sageli jääb selle käigus tegemata vajalik pai või ütlemata ihaldatud kiidusõna. Lagerlöf toob ikka ja jälle esile toetavate ja tunnustavate sõnade (ning tegude) olulisuse headust arendava mõjurina ning heade tegude tähtsuse tegijale endale.
Oma hiljuti Rootsit läbinud reisi järel raamatut uuesti lugedes imetlesin veelgi enam kui varem kirjaniku oskuslikku narratiiviloomet, millesse on põimitud lood hiilgusest ja viletsusest; rikkustest, mida me sageli ei oska tähele panna; looduse suurejoonelisest ja tagasihoidlikust ilust; müstilised ja mõistatuslikud jutustused kõrvuti argistega; ajalugu ja igapäevaelu. Ning kui palju sügavat arusaamist loodusest, mis on vägagi tänase aja teema.
See pole ainult lasteraamat, vaid nagu üks tõeliselt hea raamat, võib sellest ammutada tarkust ja lõbu igal eluperioodil. Hea lugeda igal ajal ja igas meeleolus, tervikuna ja osade kaupa.
Heili Einasto
Raamatukoi 