Meie hingede võlad

Maimu Berg „Meie hingede võlad“ 2018

Sel aastal esilinastus Rainer Sarneti film Vaino Vahingust. Minu arvates on tegu õnnestunud linateosega. Kindlasti tasub neil, kes pole Vahingut või Vahingust lugenud, seda lisaks filmile teha. Sarnet keskendub Vahingu provotseerivale mängule (Spiel) ja on pikkinud hulga selliseid kaadreid ka filmi.
Kaasinimeste piirsituatsiooni panemisest räägib ka Maimu Berg raamatus „Meie hingede võlad“. Lisaks on teoses juttu kohtumistest erinevate kirjanikega, kellest mitmed neist on soomlased. Töötas ju Berg Soome Instituudis.

Kaaluka osa raamatust moodustab aga kirjaniku pikem jutustus kooselust Vaino Vahinguga. Berg ütleb, et ajendi kirjutada andis kogumik „Vahing“ (2011), kus tuttavad ja sõbrad meenutavad tema kunagist abikaasat, psühhiaatrit, kirjanikku ja teatriuuendajat. Nende jutustatu erineb palju Bergi enda kogetust ja nii lisas ta ajalukku ka oma mõtted ja tunded pikema loona raamatus „Meie hingede võlad“.

Mälestuste kogumikus „Vahing“ kirjutab Maimu Berg siiski ka ise ja ma arvan, et see on üks kogumiku parimatest paladest. Üldse lähevad Vahingule lähedal olnud naised sügavale ka siis, kui kellegi jutt on napp.

Berg jutustab kaasakiskuvalt. Ei saa enne käest, kui läbi. Nii on ka väikestest lugudest koosneva kogumikuga „Meie hingede võlad“. „Vahingus“ meenutab Berg algusaega, mis seostub nii ilu, heade mälestuste, aga paraku ka agressiivsusega. Ta lahkab armastuse erinevaid väljendusviise. Tekst kordub veidi muudetud versioonis teoses „Meie hingede võlad“.

Helged on hetked, mil mees viib ta loodusesse paadimatkale. Saame aimu, mis tundeid mälestused tekitavad. Igatahes sõidavad nad ühel kevadhommikul mööda jõge. Linnud laulavad ja mööduvate puude vahel jälgivad metsloomade silmad. Näha neid ei ole. Berg ütleb, et nad peavad seal olema, sest mets on ometi täis loomi, nagu ka kunagi varem on olnud täis metsavendi. Siis jälgisid ühtede inimeste silmad teisi. Võrdlus on mõjus. Ütleksin, et Berg on atmosfääri loomise meister.
Ent „Vahingus“ kirjutavad hästi ka Vaino Vahingu esimene abikaasa Anne Kalling ja tütar Julia. Nemadki püüavad mõista keerulist natuuri. Kalling kirjutab: „Inimesena oli ta oma eheduses kahtlemata tülikas, segav tegelane.“ Psühhiaatrina huvitas Vahingut inimese hing. Kalling täpsustab: „Aga hinge ei saa vist lõplikult mõista ilma religioosse mõõtmeta, see tal aga puudus.“

Berg jutustab: „Olin rabatud. Mitte kunagi ei olnud ükski inimsuhe minus nii imelikke ja kahetisi tundeid tekitanud. Kõik oli ikka läinud lihtsalt, ei olnud suuri armumisi, kiindumusi ega pettumusi, ei kurjust ega viha, ei suurt õnne. Nüüd rebenes äkitselt otsekui varjav, kaitsev ja ilustav loor ning ma tundsin hirmu inimloomuse järsku nii paljastavalt avanenud keerulisuse ees, suurt tahtmist mõista ja veel suuremat tahtmist kaasa teha, see väljakutse vastu võtta. Teadsin, et mu senine lihtne elu noore tüdruku väikeste unistuste ja tavapäraste ootuste ning soovidega on pöördumatult lõppenud. See teadmine tuli ootamatult ja selgelt, võib-olla ma unustasin selle juba mõne aja pärast, kuid aeg-ajalt meenub see mulle taas intensiivselt, koos tolle ammukadunud kevadpäeva vastuoluliste värvide ja valgusega.“

Pean ütlema, et Bergi kirja pandu mõjub siiralt ja sümpaatselt. Ta ei too välja ainult Vahingu võlgu, vaid tunda on ka ta enda omi. Kui Vahingut painasid teadusele ohverdatud kassid, siis Bergi näib painavat Vahingu õnnetu lõpp.

Berg jutustab lähemalt, kuidas psühhiaater Vahingust kujunes ajapikku üha enam kirjanik, kes otsis väljapääsu ja teistsuguste, loovamate inimeste seltskonda, kui seda olid arstid. Ta hakkas lugema ja püüdis õppida, ikka selleks, et paremini kirjutada.

Berg arutleb: „Vaimuhaiglad, kassid, labor, valgetes kitlites kolleegid ja nende maailm täis diagnoose, haiglate lehka, surma. Tundus, et kõik te otsite väljapääsu. Kes pidas armukesi, kes kihutas autoga, kes tegi sporti, kes müüs hinge, et pääseda kasvõi korrakski välismaale, eemale kõigest ja kõigist…“
Vahingu ellu kuulus hulk naisi. Kirjandusteadlasel Maie Kaldal oli tähtis roll tema kirjanikuks kujunemisel. Samal ajal tekkis suhe Bergiga, mis olevat Vahingu elu segamini löönud. Suhteid oli veel. Tõsine sasipundar. Berg heidab Vahingule ette nii argust kui ka võimetust tõmmata loomingu ja elu vahele selget piirjoont.

Ühes intervjuus väidab Vahing, et 70 % tema kirjutatud kirjandusest sisaldab autobiograafilist ja et „mõni on täiesti ka dokument“. Ta enda sõnutsi olevat tal puudunud fabuleerimisoskus. Vahingu meetodis häirib Bergi nii „nihe, see õel kõõrdsilmsus, millega neid [inimesi] on kujutatud“ kui ka see, et mängus on pidanud osalema ka ta ise – Bergist saab Vahingu loomingu peategelane, „kes liigub teosest teosesse.“

Berg toob näiteid ka enda kaasa aitamisest sellele protsessile, kui peab läbi lugema ühe naisterahva isiklikke kirju Vahingule. Tal tuleb alla joonida tähtsamad kohad, mida psühhiaater saaks kasutada oma teoses („Lugu“).

Huvitavad on kirjeldused salongist, milleks sai Vahingute kodu, kus käis koos hulk loov- ja vaimuinimesi. Sagedaimaks külaliseks oli Mati Unt, kellest Berg teeb ka rohkem juttu. Raamatu põnevamad kohad ongi kirjeldused Undi ja Vahingu omavahelisest suhtlusest, üle trumpamisest, omamoodi võistlusest. Huvitav on ka vihje Vahingu riigitruuduse päritolule. Aga võimumängud ei toimu üksnes meeste vahel. Vahing loobib põllul rublasid ja naine korjab neid kokku. Berg meenutab seda kui kõrgema ja alama suhet. Aga ta taipab lõpuks ja mängib kaasa ja siis korjab rublasid juba Vahing ise. Sarnast kibedat mäletamist meenub veelgi, kus justkui naine ei küüni meeste tasemele. Pidev võistlus tapab armastuse.

Berg mäletab ja kirjutab meeleolukalt. Jutustuses on mitmete ilusate sündmuste kirjeldusi, näiteks öösärgi väel ja täiskuu valgel öised hüppamised Vahingu vanematekodu teise korruse aknast. Maimu on unetu ja seisab aknal, kui kuuleb Vahingu küsimust: „Kas hüppame?“ Ja nad hüppavadki.
On vist nii, et kui mälestusi otsustatakse juba kirja panna, siis päris roosamanna ei saa kõik olla. Aga eks iga inimene näeb asju pisut erinevalt, mis sõltub mitmetest asjaoludest. Bergil on see kenasti ja tasakaalukalt õnnestunud. Ja nagu ta ütleb, siis kogu tõde teavad vaid nemad kaks. On asju, millest ei räägita.

Soovitan lugeda!

Kiika e-poodi
Vaata lisaks Vaino Vahingu teoseid

Kadri Sildvee

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s