Maurice Druoni romaanisari „Neetud kuningad“ („Accursed Kings“): „Raudne kuningas“, „Kägistatud kuninganna“, „Kuningavõimu mürgitajad“, „Isaste õigus“, „Prantsuse emahunt“, „Liilia ja lõvi“ ning „Kuningriigita kuningas“
„Troonide mängu“ autor George R. R. Martin on nimetanud Druoni romaane oma fantaasialoo prototüübiks ning sarnasusi leidub tõesti ohtrasti.
Lugesin Druoni sarja raamatuid inglise keeles, kuigi viis esimest osa on ilmunud ka eesti keeles. Sari on kirjutatud ajavahemikul 1955-1977. Autor on vene juurtega Prantsuse kirjanik, kes on saanud oma teose eest ka Goncourti kirjanduspreemia („Les Grandes Familles“).
Romaanisarja keskpunktis on Capetet’de kuningavõimu hääbumine, mille aluseks on tuleriidale saadetud Templiordu suurmeistri needus. Templiordu hävitati Philipp Ilusa (kuningas aastail 1285-1314) algatusel.
Druon on teinud tõsist ajaloolase tööd, sest järelmärkused on pikad ja põhjalikud. Erinevalt paljudest teadusraamatutest, kus ajaloolised faktid kipuvad kuivaks jääma, on Druoni tegelaskujud värvikad ja tõetruud, ajalugu muutub elavaks ja seega ka mõistetavaks. Esimese kuue romaani peategelased on Robert d’Artois ja tema tädi Mahaud, kelle pärandivaidlusest ja võimuvõitlusest sündinud intriigid lükkavad käima saja-aastase sõja (1337–1453). Seitsmes ja viimane romaan („Kuningriigita kuningas“) erineb mõnevõrra eelmistest, sest puudutab aega, kui mõlemad intrigandid on surnud ning sündmused on edastatud kardinal Talleyrand-Pèrigord’i silmade läbi.
Druon on põiminud sündmustikku ka endapoolseid tähelepanekuid ja mõtisklusi valitsemisest, inimese olemusest ja elust, mis lisavad teosele sügavust.
Kindlasti tasub kõrvale võtta mõni teatmeteos ja lehitseda internetti, et leida sündmuste asukohad ja tegelaste portreed sõnas ja pildis.
Heili Einasto
Raamatukoi 