Kui ma Vahur Afanasjevi viimast raamatut lugema hakkasin, siis pean tõdema, et võttis pisut aega, kuni ta minu jaoks käima läks. Mida kaugemale jõudsin, seda enam taipasin, et selles on kihistusi, mille üle mõtiskleda. Ajapikku muutus tegevus hoogsaks ja lugu põnevaks.

„Rail Balticus“ jutustab Afanasjev humoorikalt loo väikese eesti inimese eluolust ja suhtumistest. Ja ega suurt vahet pole, palju kellelgi haridust on. Haridus ei riku inimest, nagu öeldakse.

Ta kirjeldabki, mis juhtub tegelastega, kui hakkab maade erastamine või raudtee hiigeltrassi rajamine. „Juhuslikud stseenid juhuslikust elust,“ kuuleme kirjaniku häält ütlemas läbi tema tegelase. Üksteisest ei hoolita ja eluga pole mõnel muud peale hakata, kui lihtsalt võileibu teha. Põhiliselt elavad tegelased asjade maailmas, mille üle on võimu tulel. Raamat algab ja lõpeb tulekahjuga. Põlevad majad, aga inimene isegi võib seesmiselt põleda.

Elatakse Ahtra külas, mis asuvat kusagil Rapla lähedal, linnulennult on Paldiski laheni 50 kilomeetrit. Tegelikkuses eksisteerib tibatilluke Ahtra saar, mis asub Pärnu lahe suudmes. Sõna aher ise aga viitab sigimatusele, viljatusele, kasinusele ja kehvusele.

Sander on kirjanik, kes tahab muutust oma ellu, sest tuttavatel on juba nii uued autod kui ka uued naised. Tal pole isegi mitte last ning tema kohta öeldakse, et „oli sündinud imelise andega, mis kogu aeg kaotsis“. Aga ta otsib ja romaani jutustaja Ülle ütleb Sandri kohta: Ta püüab endasse mahutada nii Suure Gatsby, eestlase kui ka eurooplase.  „Lõpuks oli ta väike inimene suures maailmas, paras tegelane Kieślowski filmist.“

Head elu otsivad ka teised, peamiselt küll puuduvat raha ja asju. Igaühel on oma asised unistused, mille nimel elada ja laenugi võtta. Kui erastatavate maade ja majade pärast on kohtus käidud ja vara jagatud, saabub uudis: külast peab läbi minema Rail Balticu trass. See tekitab niigi ebamäärases elus hulga segadust, mõnes ka lootusi suurele kompensatsioonile.

Trass annab võimaluse ka ametnikele ja ärimeestele. Esimene noosiotsija on Maamõõtja.

Ent alati on ka lihtsalt vaatlejaid, nn kõrvaltegelasi. Nii nagu mõni inimene vaatleb linnukesi, nii jälgib teine põõsast kaaskodanikke. Midagi näeb, vahel ka kuuleb, aga lugu tuleb siiski endal kokku panna. Ülle on külaelu lavastaja ja minajutustaja, kes ühel hetkel peab ka enda tegelasena sisse kirjutama. Lava ja elu kipub segunema. Ja mis see tõsieluseriaal siis õieti on? Kui lugu vaja õiges suunas keerata, siis käib ta selle nimel välja ka raha, sest kõigel on oma hind. Kaaskodanike jälgimist põhjendab ta nii: „Inimesed on ju loodus, keegi peab neid vaatlema ja järeldusi tegema.“ Tegelikult on see luurav tegelane ka pisut teadusbürokraadi sugemetega, kel otsapidi seos nii ministeeriumi kui ka tehnikaülikooliga. Kui ta aga võsast välja tuleb ja peab maha monoloogi tunnustega dialoogi kristallterapeudi ja Sandriga, siis mõjub see romaani ühe humoorikama peatükina  („Sandrer kuulab“). Ülle püüab ametnikuna valgustada elanikke, aga läbiimbunud bürokraadina on tal keeruline end teistele arusaadavaks teha. Pealegi elab Sandri naine kusagil kristallteraapia ja jooga maailmas. Lõpuks polegi ju neil palju vahet. Elukauged ja võõrad keeled mõlemad.

Kogu loo taustal kõlavad aga teise korruse toast Emma-tädi koputused. Ta on jäänuk vanast maailmast, kes kõrvale lükatud ja jäetud üksina oma surma ootama. Siit allusioon meie ühiskonnale, kuidas uue tulles vanal enam väärtust pole. „Tegeldakse temaga siis, kui tundub õige aeg. Praegu on vale aeg.“ Ja nii jääbki voodihaige vanaperenaine üksnes koputama – andma märguandeid, mida keegi kuulda ei taha. Inimene on seal, kus on ta mõtted. Piiblist on pärit ütlus: koputage ja teile avatakse. Siin jäävad uksed inimliku ja vaimse ees suletuks. Viiteid piiblile on romaanis mitmeid.

Ka Emma-tädi juubel peetakse suurejooneliselt ilma juubilarita, kes tegelikult on selleks ajaks juba mõnda aega surnud, ent matmata. Pension jookseb ju edasi.

Kui üks peab koputama, siis on tegelasi, kes sisenevad majja koputamata, nimelt Ettevõtja ja Kunstnik. Nemad on uue aja inimesed, kel pole vaja paluda sisselaskmist. Nemad löövad uksed ise lahti.

Siiski on romaanitegelastel ka tundeid ja mälestusejuppe lapsepõlvemaist. Needki mõjuvad pigem jäänukitena, mingid sõnad ja lõhnad, mida lavastaja Ülle tahaks taastada. Ehk igatseb bürokraat inimlikuma ja loomulikuma elu järele, sest tal on „kõne- ja isiksusehäire pidevast koostööst ametiasutustega.“ Aga kirjutada ta arvab oskavat ning leiab, et tegemist on tema elu üheainsa ja ühtlasi parima lavastusega.

Ülle keeleprobleemile saabub lahendus, kui ta läheb elama Sydneysse. „Ma ei oska inimese moodi rääkida. Inglise keeles on see justkui lihtsam. Võõras keel. Mul ei ole neid keerulisi sõnu, mis jutu segaseks ajavad.“

Ja lõpetuseks tsiteeriks Afanasjevit ennast läbi minajutustaja suu: „Realism on kohutav nähtus.“
Läbi huumoriprisma ikkagi talutav ja ehk selgineb nii mõnelgi midagi läbi selle raamatu. 🙂

Kiika e-poodi

Kadri Sildvee

Loe ka arvustust Sirbis: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/viimane-viimasem-koige-viimasem/