Balti visandid

Tõlkija Pille Toompere küsimusi iseendale Dr. Bertrami „Balti visandite“ kohta

Dr. Bertram oli vaimukas baltisaksa publitsist ja kirjanik, kes vahetas arstiameti kirjanikukarjääri vastu.

Oled võrrelnud „Balti visandeid“ Lutsu „Kevade“ ja Tuglase „Väikese Illimariga“. Miks nii?

Mida me kirikumõisa poistest ja nende koerustükkidest tõeliselt teame? „Balti visandite“ tegevus toimub enamjaolt kolmes paigas: Torma pastoraadis, Tallinna Toomkoolis ja Tartu Ülikoolis. Ehk siis Schultz-Bertram kirjutab – tehes seda küll ilukirjanduslikus vormis – omaenese lapsepõlvest, kooli- ja ülikooliaastatest. Ja kui mõelda veel sellele, et „Kevade“ ilmus teadupärast 1912, „Väike Illimar“ 1937, siis tegelikult olid meie kultuuriruumis analoogsed tekstid juba Bertrami sulest ammuilma olemas – visandid hakkasid üksikute paladena ajakirjanduses ilmuma juba 1852! Seega usun, et Bertrami „Balti visandid“ võiks olla Lutsu „Kevade“ ja Tuglase „Väikese Illimari“ kõrval iga eestlase kohustuslik lugemisvara tasakaalustamaks seda pilti, mis meil omaenese maast ja siinsetest elanikest on.

„Balti visandite“ tekstid  ootasid eesti keelde panekut 170 aastat. Miks just nüüd ja miks just Sina?

Kui Eesti Vabariik sai 100-aastaseks, koguti ERR eestvedamisel kokku 100 mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Nende saja mõtte hulka valiti ka järgnev mõte: „Sest selline on kord juba Balti komme, et lõpetuseks kõlab naljalugu, midagi humoorikat, antakse endast parim, et  n a e r u g a  l a h k u  m i n n a.“  Selle mõttetera autoriks on Dr. Bertram ehk kodanikunimega Georg Julius von Schultz ja mõte ise on pärit tema peateosest „Balti visandid“. Ja kui ma siis ühel õhtul kodus kamina ees istusin ja selle peale mõtlesin, et oleme valinud Eesti mõttelugu ilmestavate mõtete hulka tsitaadi raamatust, mis eesti keeles ilmavalgust ei olegi näinud, hakkas minus aegapidi küpsema „Balti visandite“ tõlkimise plaan.

Ma pühendasin sellele raamatule kolm aastat oma elust. Ja 2022. aasta maiks oli kirjastuse Bertram välja antud trükisoe raamat olemas.

Kes oli ja on Georg Julius von Schultz, kirjanikunimega Dr. Bertram? Milline on tema tähendus Eesti kultuuriloole?

Tallinnas sündinud, Torma pastoraadis vanaisa juures kasvanud ning Tallinna Toomkoolis käinud poisist sai Tartu Ülikoolis diplomeeritud arst. Euroopas ringi rännanud, Peterburi Meditsiinikirurgia Akadeemias töötanud ja Vene keisrikojaga suhelnud mees oli erudeeritud, laia silmaringiga isiksus, kes lõpuks vahetaski arstiameti kirjanikukarjääri vastu. Vaimukas baltisaksa publitsist ja kirjanik, kes oma Euroopa reisidel suhtles mitmete silmapaistvate kultuuritegelastega, oli ka tunnustatud estofiil, lävis Kreutzwaldi ning Faehlmanniga ning esines Õpetatud Eesti Seltsis Kalevipoja aineliste muistendite teemal, andes nii omapoolse tõuke eesti rahvuseepose kirjutamiseks. Tema maailmavaatest ja vaimsest avarusest annavad aimu 2004. aastal Ilmar Vene tõlkes „Eesti mõtteloo“ sarjas avaldatud „Balti idealisti kirjad emale“.

Kui raske nii vana teksti tõlkida oli? Kui palju tuli kasutada teatmeteoseid?

Ma nautisin seda teksti väga ja mul oli aega. Tegelikkuses võisin mõnel õhtul valmis saada vaid viis rida. Ja mitte sellepärast, et ma saksa keelt ei mõista, Tartu Ülikooli lõpetanud germanistina ning Viinis ja Berliinis töötanud inimesena on saksa keel mulle vaat et teiseks emakeeleks. Aga suurem osa ajast kulus tekstis tegelikult kirjas oleva mõistmisele. Ehk siis lugeda tuli näiteks Eesti pulmakommete raamatut, et teada saada, mida tähendab lemmkibu laulmine, Herodotose „Historiat“ ja Tartu Ülikooli ajalooprofessor Friedrich Karl Hermann Kruse ajalootöid, et mõista, kes võiksid olla melanhlainid ja nõnda edasi.

Schultz-Bertrami kui klassikalise hariduse saanud inimese jaoks oli iseenesest mõistetav, et lugejad tunnevad piiblilugu, klassikalist muusikat, antiikajalugu ja oskavad erinevaid Euroopa keeli, sh ladina keelt. Kui raamatu tõlkekäsikiri oli lõpuks ca 200 A4 lehekülge, siis samapalju kogunes erinevaid kommentaare ja märkusi.

Osa (väga väike osa) kommentaare jõudis ka raamatusse. Ammuselt healt sõbralt, ERR kultuuritoimetajalt Reet Weidebaumilt, kellele tõlge meeldis, sain kommentaarida eest noomida: liiga palju ja segavad lugemist! Schultz-Bertrami autobiograafia koostajalt Ylo M. Pärnikult, kes tõlke osas kiidusõnadega sugugi kitsi ei olnud, sain kommentaaride osas samuti noomida – nii vähe! Ole siis tark ja leia kuldne kesktee.

Raamatu kujunduses on inspiratsiooni ammutatud 19. sajandi raamatutest. Kes raamatu kujundas ja kuidas kunstnikuga töö laabus?

Raamatu kujundas Riina Soom. Kui teksti trükikotta viisime ja kujundussoovidest rääkisime, – mul oli nõuandjaks kaasas kunstiajaloolasest abikaasa Rait Toompere – võtsime kodusest raamaturiiulist näidisena kaasa Heinrich Heine kogutud teoste 19. sajandi väljaande. Riina Soom kuulas ära meie mõtted nahkköitest, kreemikast paberist, 19. sajandi stiilis sisekaanepaberist, autori omakäeliste visandite kasutamisest ja pakkus välja omapoolse kujundusvariandi. Me ei ole pakutud variandis, millest tänaseks on saanud paberist raamat, ühtegi asja muutnud.

Raamatu illustratsioonidena on kasutatud Schultz-Bertrami enda joonistusi, kust need pärit on?

Torma-Lohusuu kaart 1866

Vihje, et Schultz-Bertrami joonistuste koopiad on tallel Kirjandusmuuseumis, leidsin Ylo. M. Pärniku raamatust „Dr. Bertram“. Tellisin joonistuste koopiad ja raamatu kujundaja leidis neile minu meelest raamatus imetoredat kasutust. Joonistusi on Pärniku väitel tegelikult palju rohkem, originaalid asuvad Münchenis perekonnaarhiivis.

Raamatu esitlusele tõid Torma kirikuõpetaja Mehis Pupart ja Torma kohaliku elu edendaja Avo Blankin külakostiks kaasa koopia Schultz-Bertrami omakäelisest Torma-Lohusuu kaardist. Kaart oli välja tulnud remondi käigus kirikutorni munast ja kannab aastaarvu 1866. Originaal on hoiul Torma pastoraadis. Uskumatu varandus! Oleks kaardist varem teadnud, oleks ka selle raamatusse lisanud.

Kirjastus „Bertrami“ esimene pääsuke on lendu lastud. Kas ja millal on oodata järgmisi raamatuid?

Mu tõlkimislaual on raamat, mis räägib Daisy Wrangellist. Ehk siis Margarethe von Wrangellist, Saksamaa esimesest naisprofessorist, kes oli tegelikult Tallinna tüdruk Daisy. Raamatu on koostanud säilinud päevikute, kirjade ja mälestuste põhjal Daisy abikaasa vürst Andronikov. Ka see on rääkimata lugu ja pikalt oma aega oodanud raamat Eesti kultuuriloos.

Kiika e-poodi

Pille Toompere

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s