Peedistan, järelikult elan

Eesti Ekspressis oli Kerttu Jänese juhtkiri „Hulluks läinud“ (EE 12.10.2022). Tuleb välja, et iga neljas eesti inimene kogeb aasta jooksul vaimse tervise probleeme. Kehvem veel – osa ei saa sellest ise aru.

Kes aru saab, paneb end psühhiaatri järjekorda. Aga kust meie riigis on võtta vajalik kogus psühhiaatreid? Nii ostame mõne eneseabiraamatu, mida praegu ka eesti keeles ilmub üsna rohkesti. Et analüüsida ja parendada ennast.

Psühhoterapeut ja vaimulik Miina Piir, kes on õppinud ka psühholoogiat, hüpnoteraapiat, neurolingvistilist programmeerimist ning süvendatult hingehoidu, on üllitanud mitu aastat kestnud uurimistöö „Peedistan, järelikult elan“.

Autor ütleb saateks: „Oluline on, et raamatut, millel pole plaanigi olla akadeemiline nägemus millestki, ei saa samuti kirjutada kaine peaga. Ja kuna ma olen üliväike alkotarbija, siis võtsin pigem abiks pisukese heatahtliku iroonia, milleta olnuks sel teemal ülimalt raske kirjutada, õigupoolest lausa masendav. Pisukese seepärast, et täit huumorit kasutusele võttes võib solvujaid olla rohkem.“ (lk 12)

Selgub, et „isiksushäireid uurides [on] jõutud järeldusele, et reeglina on isiksuse arengut ja selle sotsiaalset adekvaatsust mõjutanud trauma, mis on juhtunud vahemikus sünnist kuni kolmanda eluaastani. Trauma võib tekkida ka hiljem, kuid isiksuse minapildile on hävitavam, kui see on tekkinud enne omnipotentsest perioodist väljumist või selle ajal. Nimelt on siin tegemist peegeldamisega. Kui peegelpilt on katki, seda enam terveks ei tee.“ (lk 100)

Mitte keegi ei pääse, sest vaid väheseid pole kahjustatud lapsepõlves. “Olenemata sellest, kas isiksusehäire kujuneb hiljem välja või mitte, on alus sama – kahjustunud on isiksuse terve nartsissistlik olemus, isiksuse üdi, minapilt/tunnetus, kuna vanematelt ei ole positiivset vastet saadud ehk siis seda pole võimalik millelegi üles ehitada.“ (samas)

Võiks loota, et mõned isikud, need, kes tahavad teisi aidata, on paremad. Tegelikult ei ole, pigem vastupidi. „Madal enesehinnang, madal elu. Kahjuks on selliste inimeste kontsentratsioon alati suurem suletud süsteemides ning kohtades, kus on abituid. Meditsiin, sõjavägi, politsei, ka pedagoogika, kiriklikud organisatsioonid jne. Need on kohad, kus tegeletakse nõrgematega, on tugevama ja nõrgema poolus ja sinna tõmbab alati inimesi, kellele meeldib, et neid vajatakse, kus saab olla juht ja õpetaja ehk kus on alati võimalik kasutada võimu.“ (lk 221)

Autor kinnitab: „Pole midagi kurvemat ja hävitavamat kui need, kes on kutsutud hoidma ja kaitsma, osutuvad haigeteks inimesteks, kes suudavad aastaid kurja teha, sest keegi ei oska neid läbi näha. Halba ei usuta ega suudeta mõista ning uskuda ainuüksi seepärast, et nad töötavad ametites, mis eeldavad moraalset, eetilist, empaatilist ja südamega suhtumist inimestesse. Suletud süsteemides on alati olnud erinevat vägivalda ja palju, olgu see kirik, sõjavägi vms. Lugematu hulk noori on isiksustena puruks tambitud inimeste poolt, kellel puudub eneseväärikus täielikult.“ (lk 246)

Nt USA-s on 37 protsenti politseinikest süüdistatud koduvägivallas, kusjuures kolmandik karistatutest jätkab tööd politseijõududes, kandes iga päev relva, mida neil on õigus kasutada (lk 155).

„Kuidas saab ordinatsioon tuua inimeses pinnale mingi kolmanda Kristuse, kes pitse ja satse kandes ja kantslist kõmistades seab ennast maailma asjade üle? Kurb, kui usu sisuks saab võim. [—] Masendav on kuulata vaimulikke, kes manitsevad inimesi mitte halvasti ütlema, kuid kelle endi suust ei tule kunagi kellegi kohta häid sõnu.“ (lk  247) Nartsissism on salakaval: „Mis puutub üldse väga vaimsetesse inimestesse, professionaalsetesse kristlastesse, siis võib selline vaga inimene ka põlvili palves ikkagi vaid enesele mõelda ja arvata, et ta tõeline jumalalausuja on.“ (lk 88)

Vaatamata sellele, et nõrka ja sõltuvat inimest on kerge murda, valib nartsissist ohvriks ka tugeva isiksusega inimesi. „Nõrga isiksuse üle võimu saavutamine ei lase tal end kõikvõimsana tunda. Terve isiksusega inimese hävitamine on suurem võit. Ta saab kellegi oma tasemele, mutta sumpama. Seetõttu polegi mõtet kunagi seaga maadelda, saad ise poriseks, siga aga naudib. [—] Nagu öeldud, valed, mida nad levitavad, ei ole kunagi lihtsalt turunaise tasemel, et see või teine on siga, loll ja süüdi. Nad on professionaalsed valetajad.“ (lk 197)

Nii see on. Kõige kurjuse taga on kahjustunud nartsissism. „Inimeste lõputud suhte- ja eneseväärtustamise probleemid, sõltuvused, depressioon, toitumishäired, mis on rasvtõbena kujunemas neljandaks surma põhjuseks südame-veresoonkonnahaiguste, onkoloogiliste haiguste ja depressiooni järel, saavad alguse nartsissistlikust kahjustusest lapsepõlves. Jah, olgu siis vaid haamer abiks ja kõik probleemid naelad, aga ma tõesti leian nii.“ (lk 101)

Miina Piir küsib endalt, milliste järeldusteni ta oma uurimistöös jõudis, ja vastab: „Kui me võrdleme psühhopaadist sarimõrvarit või sotsiopaati, kes võib esimese kõrval suhteliselt „ohutu“ tunduda, kui ta näiteks petab inimesi „vaid“ rahaliselt, siis diagnoosi mõttes kuuluvad nad mõlemad antisotsiaalsete häirete alla, olles nartsissistlikult tugevalt kahjustunud. Kui me vaatame DSM-i ja RHK isiksushäirete liigitusi, mis väga ei erine, siis võttes ükskõik millise neist, olgu vältiv, passiiv-agressiivne, skisoidne või paranoline isiksushäire, on kõigil neid põdevatel inimestel vaatamata erinevustele baaskahjustus, millest vastavalt keskkonna mõjule ja isiksuse eripärale on arenenud isiksushäire. Ja see baaskahjustus on nartsissistlik kahjustus varases lapsepõlves. Seega ükskõik kuhu poole inimene elu jooksul kaldub, juur on sama. Tegelikult ongi vaid üks isiksushäire – nartsissistlik – ja kõik ülejäänud on teatud erinevustega täiendused sellele.“ (lk 329)

Nartsissistliku isiksushäirega inimesi arvatakse USA-s olevat 2-4% elanikkonnast, kuid nartsissistliku personaalsusega inimesi on seal tänapäeval 50% ja see on kasvav arv (lk 60). Neid ei tarvitse Eestis vähem olla, neid tuleb ainult märgata. Autor loodab, et pärast teose lugemist „tunned nüüd ära ka häirunud nartsissismi, mis sunnib üle olema, ahistama, survestama, alla suruma, alandama, valetama, „abistama“, sõltuma, ega lase enam kellelgi oma rõõmu rikkuda. Kui olen selle mõistmiseks pisutki suutnud kaasa aidata, siis on raamat oma ülesande täitnud.“ (lk 334)

Kiika e-poodi

Toomas Paul

Miina Piir „Peedistan, järelikult elan
2022
Lehekülgi 335
ISBN 9789916412954

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s