Sõber

Sigrid Nunezi raamatust sai New York Timesi bestseller. Vaatamata pisut müstilisele suure koera ilmumisele ei tea kust ühe peatüki lõpus, ei ole tegu siiski koeraraamatuga, nagu ka kaane põhjal eeldada võiks. Teos räägib kirjutamisest, kirjanikuks püüdlemisest ja olemisest. Ning muidugi meie kohati arulagedast kaasajast, kus õhutatakse kõiki kirjutama. Eelnevalt pakutakse küll 90 dollari eest kursust, mille kestus on kakskümmend kaks õppetundi. Kas on võimalik saada kirjanikuks üksnes õppides? Milline koht on andel?

Minajutustaja sõber ja õppejõud ütleb: „Ent meie grafomaanlikul ajastul on tegelikkus kaotsi läinud. Praegu on kõik kirjanikud,  /—/ ja sõna „andekus“ peale tahaksid paljud püssi haarata.“ Kui kõik on kirjanikud, siis pole seda tegelikult keegi.

Ehk ongi see raamat kirjanduse ja kirjaniku rolli mõtestamisest, mida toetavad kuulsate kirjanike ja teiste kultuuritegelaste mõtted. Koer toob loosse loomuliku andekuse, teatud mõttes mõistlikkuse, ja ütleks, et ka inimliku tasandi, mis inimese puhul nii kergelt kaotsi läheb. Koer on aretatud lohutajaks.

Nunez analüüsib looma ja inimese suhet, koera salapära. Miks nad meile meeldivad? Sest nad ei ole kriitilised. Kundera on öelnud: „Inimese tõeline headus võib avalduda oma absoluutses puhtuses ning vabaduses üksnes selle vastu, kes ei kujuta endast mitte mingisugust jõudu.“  Koeraga ei pea võistlema, küll aga mõne teise kirjutava inimesega.

Nunez uurib, mis teeb ühest inimesest üldse kirjaniku. Kas kirjutamine saab päästa kellegi elu? Kas see võiks aidata mõista kurjust? Kirjutamine kui eneseabi. Kirjutamine kui üksildus jne. Kas näiteks on õige ära kasutada inimeste lugusid, kes on päriselt kannatanud? Kirjutamine võib olla „elitaarne, egoistlik tegevus. Seda tehakse selleks, et pälvida tähelepanu ja end maailmas kõrgemale kohale nihutada, mitte selle nimel, et maailma õiglasemaks paigaks muuta.“ Kunagisest halvasti hakkama saavast boheemlasest on tänapäeval saanud teadlik hipster.

Minajutustaja arutleb, mis on veel muutunud. Tema üliõpilased ei tunne sama, mida tema kord kuulsuste teoseid lugedes. „Nad ei tunne, et Rilke nendega räägib. Vastupidi: nad süüdistavad teda nende väljajätmises.“ 

Tudeng kurdab: „Ma ei taha lugeda, mida teised inimesed kirjutavad, ma tahan, et inimesed loeksid minu kirjutatut.“

„Tudeng B on mures, et nii suur osa kohustuslikust kirjandusest hõlmab raamatuid, millel ei õnnestunud kasumit teenida või millest enam kordustrükke ei tehta.“ „Kas me ei peaks õppekavas käsitlema edukamaid kirjanikke?“

Üha enam näeme reklaame, kus kutsutakse elu nautima käsikäes kirjutamisega: kirjutamine ja matkamine mägedes; kirjutamine ja veini degusteerimine; kirjutamine ja sõltuvusest vabanemine jne.  Meile luuakse tõsistest ja pingutust nõudvatest tegevustest pettekujutlus. Samas meenutab kirjandusmaailm üha enam uppuvat parve, „millele püüab ronida liiga palju inimesi. Seega iga müks, mille sa suudad anda, tõstab parve sinu jaoks veest veidi kõrgemale.“ 

Teiseks tähtsaks teemaks teoses on enesetapp. Minajutustaja meenutab vestlusi enesetapu sooritanud sõbra ja professoriga. Juttu tuleb mitmest kuulsusest, kes teemaga seotud. Enesetapu ja leina edasiandmine jääb siiski suhteliselt kergekujuliseks ja teoreetiliseks. Tõuseb isegi küsimus, kui raskelt või kergelt rääkida rasketel teemadel. Nii mõnigi kord jõuavad üksteise otsa pikitud juhtumised või arvamused lõppkokkuvõttes jabura või kurva tulemuseni. Raamatus on siiski ka mitmeid humoorikaid kohti. Nunez viitab vastuoludele, milles tuntud kirjanikud elavad.

Aga teemaks on ka kirjutamise keskkond ise. Sarnaselt Nietzschele armastab professor pikki jalutuskäike. Ta otsib rütmi, mis toetaks kirjutamist. Sest mida parem rütm, seda parem kirjatöö. „Kui ma ei saa kõndida, ei saa ma kirjutada. /—/ Head laused algavad taktilöögiga.“  Kõndides põgeneme iseenda identiteedi eest ja suudame kaotada oma mina.

Huvitav on arutlus meeste ja naiste puhul sama seisundi saavutamise võimatusest. Professor arvab, et naissoost jalakäija ei jõua kunagi sellise minatunde kadumiseni, nagu see õnnestub mehel. Teda tabavad katkestused.  Naist on kasvatatud olema pidevas valveseisundis. Naiste jaoks olevat sama tähendusega tegevus ostlemine. Naiste ja meeste vahelisest erinevustest on arutlusi teisigi. 

Raamatust õhkab hea annus kaasaegse maailma tegelikkust. „Sõber“ tasub lugemist, igav ei hakka.

Kiika e-poodi

Kadri Sildvee

Sigrid Nunez „Sõber“
Tõlkija Eve Rütel
Kujundaja Villu Tammer
Tammerraamat, 2020
ISBN 9789949690398

PS. Ingliskeelse versiooni raamatust leiate kauplusest Rüütel & Matilda English Bookshop, Rüütli 4, Tallinn

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s