Pilvekägula

Alustuseks tahaksin öelda, et ei maksa peljata Anthony Doerri raamatu „Pilvekägula“ paksust, teos on kergesti loetav ja edeneb kiiresti. Samas ei ole sisu kergekaaluline. Tegelaste põnevate seikluste taustal räägib Doerr tõsistest probleemidest, mis kõnetavad endiselt, kuigi tegevus toimub erinevatel ajastutel. Mulle meeldis autori oskus väheste vahenditega edasi anda keskkonda ja olustikku. Kõnnidki 15. sajandi Konstantinoopoli tänaval koos kõigi selle lõhnade ja lehkadega, siis keerad lehte ning tunned kauge tuleviku kosmoselaeva koridori steriilset hingust.

Esimene mulje raamatust oli, et Anthony Doerr on saanud inspiratsiooni sarnase ülesehitusega teosest, mis on huvitaval kombel ka sarnase pealkirjaga: David Mitchelli „Pilveatlas“.

Mõlemas raamatus on tegevustik toodud lugejani lõikudena vaheldumisi minevikust ja (kaugest) tulevikust. Alles loo edenedes ilmneb, kuidas on tegelaste saatused omavahel seotud ja mil viisil ühe valikud teise elu on mõjutanud. Nii Doerr kui ka Mitchell vaatlevad inimest ja tema otsustusi keerulistel hetkedel. Kui Mitchellil võib ühe inimese valik muuta kogu kogukonna või ühiskonna saatust, siis Doerr uurib pigem inimeste omavahelisi suhteid, mida mõjutavad ajastu reeglid, tavad ja kombed.

Minu meelest on tegu teosega, mis räägib nii vaimsest üksindusest kui ka füüsilisest eraldatusest. Aga eelkõige siiski esimesest. Sellest, kui inimene oma sisemiste või väliste eripärade tõttu ei sobitu ühiskonna reeglitega ning kui kogukond heidab ta enda keskelt välja. Või teise valikuna elab ta kogu elu väljaheitmise hirmus, varjates oma sisemist mina. See on lugu inimestest, kes saavad üksindusega hakkama, aga ka nendest, kes seda ei suuda.

Kirjanik jutustab lähedastest, kes parimal juhul jäävad su kõrvale, kuigi oleks lihtsam edasi minna. Ta küsib, kas see, kelle nimel need ohverdused tuuakse, peaks tundma süüd või vastutust inimeste ees, kes tema pärast on loobunud oma mugavast elust.

Aga eelkõige on see lugu Lugudest, mida me räägime üksteisele ja vahel ka iseendale ning mis aitavad meil minna läbi kõige pimedamate hetkede. Mõnes mõttes esitab Doerr küsimuse, kas lood ja nende jutustamine ei olegi see, mis teeb meist inimesed, sidudes meid omavahel nii samas ruumis olles kui ka läbi ajastute.

Raamatu pealkirja (originaalis „Cloud Cuckoo Land“) kommenteerib küll autori poolt toodud katkend Aristophanese „Lindudest“, aga antiikirjandust (ja inglise keele väljendeid) mitte nii hästi tundvate inimeste jaoks oleks võinud lisada ka kommentaari selle kujundlikule tähendusele. Kui öelda kellegi kohta „lives in cloud cuckoo land”, tähendab see laiemalt, et tegu on veidralt rõõmsa, reaalsusest eraldunud inimesega, kes usub, et kõik laheneb kuidagi parimal viisil, isegi kui sellele lootusele mingit tõest alust ei ole.  Huvitaval kombel lugesin mina raamatu pealkirja algul „Pilvekäigula“, ilmselt seostus see pilvelinnas käimisega paremini kui kägu, kes eesti folklooris ei seostu küll mingil juhul kauge ja imelise pilvelinnaga, mida kirjeldatakse raamatus. Mina avastasingi raamatu pealkirja tausta alles pärast raamatu lugemist ja olin sellega isegi rahul. Enamik „Pilvekägula“ tegelasi lahendasid oma keerulisi elu olukordi küll parimat lahendust lootes, kuid väga tasakaalukalt olusid hinnates. Mulle meeldib pigem mõte, et iga raamat ja lugu on uks paralleelmaailma, mis annab küll võimaluse pageda reaalsusest, aga lisades samas parimal juhul ka viiteid sellele, kuidas pärismaailmas muresid lahendada või kuidas käituma ei peaks.

Nii et lugegem häid lugusid ja „Pilvekägula“ on kindlasti üks neist.

Kiika e-poodi

Kersti Tepp

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s