Surmast ja suremisest

Mõne raamatu jaoks on oluline ajahetk, mil teda loetakse. Ilmselt on suur vahe, kas Elisabeth Kübler-Rossi „Surmast ja suremisest. Mida on surijatel õpetada arstidele, õdedele, vaimulikele ja oma perele“ loeb terve või tõbine, kas professionaal, kes tegeleb lahkujatega – nendele see raamat ongi määratud –, või võtab kätte mõni surija. Kui sul on agressiivne vähk, ei ole see enam lihtsalt huvitav informatsioon, kui analüüsitakse sinu olukorda ja saatust.

Raamatu adressaadina on pandud vaimulikud kokku teistega, kes seisavad surijate kõrval. Tavalisel koguduseõpetajal on meie maal vähe kokkupuuteid inimestega, kelle päevad hakkavad otsa saama. Moodne meditsiin on kodus suremise asendanud suremisega haiglas elu pikendavate aparaatide all. Vaimulikku kutsutakse, aga väga harva, viimast armulauda andma. Neid kutseid ei ole mul kuigi palju olnud, kuid meelde on nad jäänud eredatena. Võib-olla just oma harulduse tõttu. Need lahkujad on üsna varsti pärast seda armulauda rahus oma silmad kinni pannud.

Olen võrrelnud koguduseõpetajat nn kaasaegse viievõistlejaga spordis. Jah, murdmaajooksu ja ujumisega on reeglina ikka natukene tegeletud, kuid ratsutamine, vehklemine ja püstolilaskmine on kadunud aja rüütlikunstid. Neid peab õppima ja olema siis piisavalt vilunud. Viievõistluses loeb punktisumma, ja ühelgi alal ei tohi see olla null, sest muidu ootab diskvalifitseerimine. Vaimulikest on puudus ja seetõttu on tulnud leppida ka sellistega, kes ei oska raha koguda remondi heaks või kelle jutlused on lahjad, aga kes on muidu rahvamehed. Nagu üks soomlaste sotsioloogiline uurimus näitas, on tavaliste koguduseliikmete jaoks kõige olulisem, milline mulje jääb konkreetsetest kohtumistest vaimulikuga ametitalitustel nagu ristimine, laulatus või matus.

Kui vaatan tagasi, siis näen, kui vaevaline on olnud minul inimestega suhtlemise õppimine ning kui palju andestamatuid vigu ma olen teinud. Inimeste käest neid enam andeks paluda ei saa, saab vaid Jumala lõpmatut halastust anuda.

Midagi ei ole teha, aga veerandil sajandist, mil teenisin maakogudusi (1960-1986), puutusin oma koguduse liikmetega – ja üldse rahvaga – lähemalt kokku just matustel. Pikkamööda, üle kivide ja kändude, olen õppinud, kuidas kõneleda leinajatega, neid trööstida ja julgustada. Lihtsalt see ei ole tulnud.

Olin üle aasta olnud ilmikjutlustaja Ridala koguduses, kui mind 1961. a toomalaupäeval koos Harald Meriga ordineeriti Tallinna Jaani kirikus aseõpetajaks. Liiga noorelt. Kanooniline iga – 25 aastat vanust – ei ole meelevaldne piirang, tänapäeva neuroloogia väidab, et prefrontaalkorteks ei ole isegi tolleks ajaks veel täielikult välja arenenud.

Aga nii see läks. Ja ma ei oleks see, kes ma olen, kui poleks valusaid vääratusi. Kui ometi oleksin osanud, teadnud… Jah, aga ei teadnud. Kui ma sellest aru sain, siis hakkasin lisaks teoloogilisele lektüürile lugema kõike kättepuutunut psühholoogia ja psühhiaatria vallas, millest kuidagi jõud (ja võõrkeelte oskus) üle käis. Nii tänini välja.

Kübler-Rossi teos on tasakaalustatud ja tõeliselt empaatiline, kõigega oled nõus. Tema viis staadiumi (denial, anger, bargaining, depression, acceptance) on väga loogilised. Lõpp on imeline rahu: „Need, kel on jõudu ja armastust koos sureva patsiendiga sõnulkirjeldamatus vaikuses istuda, teavad, et see hetk ei ole hirmutav ega valus, vaid keha toimimise vaikne lakkamine. Inimese rahulikku surma vaadates meenub langev täht, üks miljonist tulukesest taevas, mis süttib hetkeks, et kaduda siis igaveseks lõputusse öösse.“ (lk 301)

See on raamat, mille puhul on oluline lugeja seisund. Praegu, emerituuris, ei tunne ma end koguduseõpetaja-hingehoidja rollis, vaid olen (endise) Diakooniahaigla asukas oma abikaasa kõrval, kes on veel väetim kui mina. Olen pigem patsiendi osas, ja tahtsin teada, mida meiesugustele soovitatakse öelda.

Võtsin nõuks tutvuda lisaks raamatule autori elukäiguga. See oli paras üllatus. Väga keerukas ja vindiline elu. Naine, kelle ajakiri Time valis üheks sajandi sajast kõige mõjukamast mõtlejast, kes muutis kardinaalselt surijate põetamist USA-s, kes kirjutas üle kahekümne raamatu jne.

1987.–1995. a-tel tabas teda mitu insulti, mille tagajärjel ta jäi vasakust kehapoolest liikumatuks. Elu viimased aastad veetis ta ratastoolis, üksi ja vihasena (II staadium) surma oodates, kuigi tal olid lapsed ja lapselapsed, kuigi ta oli 20 ülikooli audoktor ning tal oli olnud ligi 125 000 kuulajat-õpilast. Hoolimata sellest, et ta teadis, „et surm ise ei ole patsiendi jaoks probleem, kuid ta kardab suremist, tingituna sellega kaasnevast lootusetuse, abituse ja eraldatuse tundest“ (lk 292), ei suutnud ta ise sellest stoiliselt üle olla. Sest ooteaeg aina venis.

Ühes oma intervjuus 2002. a nimetas ta Jumalat „a damned procrastinator“.[1]  Ta suri 78-aastasena 24. augustil 2004 hooldekodus Scottsdales Arizonases.

Olen nüüd mitmeid päevi mõelnud ja mõelnud tema elukäigule ja üldse surmale. Ma ei looda aru saada, teise inimese mõistmine on nagunii raske, ja seda enam, kui muutused on nii kapitaalsed kui temal, ühest äärmusest teise (tegeles vahepeal spiritismiga, kirjutas eessõna Raymond A. Moody raamatule „Elu pärast elu“ jne).

Aga mõeldes temale ja mõnele teisele mulle mõistatuseks jäänud inimesele, ning lõpuks ka iseendale, jääb järele vaid lootus Looja põhjatule halastusele. Viibides praegu mäluhäiretega dementsete keskel, palun Jumalat, et Ta ei annaks lihtsalt järge maapealse elu lõputundidele, vaid pigem mõnele sellisele viivule, mil me oleme olnud üle oma igapäevase. Kui igavik puudutas meid.

Nii palun ma ka Elisabeth Kübler-Rossi eest. Et Jumal, kelle kronoloogia ei tarvitse olla lineaarne nagu maine, „nopiks“ meid me elu mõnel parimal silmapilgul, olgu see siis millal tahes, ja tulgu keha järele kuna tahes.

---

[1] „My only regret is that for 40 years I spoke of a good God who helps people, who knows what you need, and how all you have to do is ask for it. Well, that’s baloney. I want to tell the world that it’s a bunch of bull. Don’t believe a word of it.“
https://www.sfgate.com/news/article/Kubler-Ross-Angry-with-God-3114499.php
https://www.sfgate.com/news/article/Expert-On-Death-Faces-Her-Own-Death-Kubler-Ross-2837216.php

Toomas Paul

Kiika e-poodi

Elisabeth Kübler-Ross „Surmast ja suremisest“
Kujundaja Kalle Müller
Tõlkija Kaido Kangur
Postimehe kirjastus, 2022
EAN 9789916698716