Intervjuu luuletaja Joanna Ellmanniga
Vähemalt igavik on olemas,
ehkki elu siin on vaid hetk
aja sammaste vahel.
Mõtlen ja komberdan edasi.
Kogust „Kõrbest“, lk 15
Hiljuti võtsin uuesti kätte sinu eelviimase kogu, proosapoeemi „Kõrbest“ (2018). Pean ütlema, et sain suure elamuse osaliseks. Sellist tunnet ei kohta sugugi sageli. Lugesin ka sinu teisi kogusid.
Esimene luulekogu „Liivaterade lend“ ilmus 2008. aastal. Olid tollal 20-aastane. Sa ei käinud ise oma kogu trükki pakkumas, vaid su sõbranna viis käsikirja Ilmamaa toimetusse, kus see avaldati. Esitlusel võtsid sõna Hando Runnel ja Hannes Varblane. Kas suured luuletajad ütlesid, mis oli tollal see, mis paelus? Mida sa sellest ajast mäletad?
Jah, nii oli. Klassiõde nägi, et kannan koolis mappi luuletustega kaasas ja soovis neid lugeda. Talle need meeldisid ja nii otsis ta interneti kaudu kirjastust. Esimene oli Ilmamaa ja sinna kohe saingi. Muidu ei teadnud me sel ajal kirjastustest suurt midagi. Hando Runneliga kohtusime esimest korda ta kabinetis Ilmamaa kirjastuses. Ja kui ma õigesti mäletan (ehk mäletan, kindel pole), siis sel ajal ta ütles, et teda paelus see, et talle tundus luuletusi lugedes, nagu luuletuste autor mujal ei eksisteerikski kui ainult enda kirjutatud tekstides. See oli teda ennastki inspireerinud. Samuti oli teda paelunud see, et olin luuletused hästi korrektselt mappi vormistanud. Pärast läks veel aega enne, kui käsikiri päris valmis sai. Lisaks andis Runnel mulle ka palju nõuandeid ja oskusi tekstide kirjutamise osas. Kindlasti on ta harinud, õpetanud ja mõjutanud mind palju meie vestlustega kirjandusest.
Esitlusel olin nii kartlik, et sõin Lauri Sommeri toodud porgandeid ja hoidsin kõrvu kinni. Sõbrad lugesid luuletusi.
Ka sinu isa Andres Allan Ellmann (sündinud Kurvits) oli luuletaja. Lauri Sommer on tegelnud tema pärandiga, koostanud luulekogu „Öötrükid“, kirjutanund järelsõna. Andres Allan suri samal aastal, mil sina sündisid. Teda on peetud 1980ndate aastate andekaimaks luuletajaks. Raadiosaates[1] ütled, et sulle on kujunenud isast müstiku ja hipi-romantilise otsiva ränduri pilt. Et tema luule on tajuluule, milles on müstikat. Kas isa on sulle olnud oma loominguga õpetajaks? Miski te vaimulaadis näib sarnane.
Ma ei oska öelda, kas ta mulle õpetajaks on olnud. Selge on, et olen kasvanud tema tekstidega üles. Lugesin neid väga varakult, st juba enne kooli ja kindlasti on need mind mu kujunemisel selle tõttu ka väga palju mõjutanud. Ja tõesti ka mulle meeldivad ta tekstid väga. Ometi ei saa ma öelda, et ta otseselt mulle õpetajaks oleks. Vähemalt ma pole nii mõelnud.
Vaimulaadi sarnasus tuleneb ilmselt ikkagi müstikast. Samas arvan, et oleme üpris erinevad luuletajad. Ühendav lüli, sarnane vaimulaad, müstilisus, mis meil on, on samuti erinev, eri nurkade alt. Sest ka kogemus ja kogetu selles vallas on erinevad.
Salapärase isa varjust välja astuda ehk pole alati lihtne, sest need, kes teavad, kipuvad paratamatult võrdlema. Kas peaksime ennast või teisi üldse kellegagi võrdlema? Kas see aitab edasi või pigem segab?
Ma arvan, et võrdlused pigem segavad. Igaühe unikaalsus on see, mis oluline on. Võrdlemine võib tuua kaasa ka teiste jäljendamise ja nii kaotatakse enda isiklik hääl. Inimese ainulaadsus ja isikupära viivad teda edasi. Need on kõige olulisemad. Igasugused võrdlused suruvad kusagile raamidesse, nurka.
2010. aasta Värske Rõhu 1. numbris analüüsib Maia Tammjärv sinu teist kogu „Kõrbenud galaktikad“ (2009). Ta kirjutab: „Joanna Ellmanni luule puhul torkab esmapilgul silma see, et ta EI kirjuta teemadel, millest luuletajad, eriti noored, enamasti ikkagi kirjutavad. Ellmann ei ole kunagi avaldanud sotsiaalkriitilist luulet, ta ei kirjuta linnaluulet, aga ka mitte (traditsioonilist) loodusluulet. Siin ei ole noore inimese kasvuraskuste kajastamist ega isegi mitte armastust.“
Mulle tundub, et ollakse pisut hädas, kui oled teistugune, ei ole eakohane. Tammjärv leiab lahenduse sinu luule mõistmiseks, liigitades selle fantasy-luule alla.
Ma ise ei liigitaks end fantasy-luule alla ja veidi tekitas see liigitus ka hämmastust, kui arvustus ilmus. Samas saan ma aru, miks ta nii üritas liigitada, kust see idee tuli. See on see oma maailma loomine vms. Ehkki ma ise väga fantasy-kirjandust ei loe. Mõjutusi olen küll maagilisest realismist saanud, ent mitte päris fantasy-kirjandusest. Igaühe enda isikupära on minu jaoks suurim väärtus. Isegi, kui autor mind ennast ei kõneta, imetlen alati neid, kelles on julgust olla unikaalne. Niisiis mulle meeldib, kui minu liigitamisega kusagile ollakse hädas või nõutud. Mind ennast paeluvad sellised autorid, kes kusagile väga täpselt ei liigitu. Ma nõustun mööndustega olema fantasy-luuletaja nende jaoks, kes mind sellena näevad.
Tunnistan, et ka mind see võrdlus üllatas.
Hiljem küll sa oma kogus „Olemise maa“ (2017) sotsiaalkriitikaga pisut siiski tegeled. Ja nendes ridades võib olla nii kurbust kui ka huumorit. Ka armastusest on juttu.
Näiteks luuletad sa vanadest kuldmune meisterdavatest ja mustreid maalivatest naistest. Nad saavad sandikopikaid ja kanad, kes neid mune munevad, elavad lootusetutes tingimustes.
Kas see on ühiskonna sund või sinu vaba valik kirjutada pisut ka sellistel teemadel?
Sa kutsud üles:
parem haara oma aiast üks part
ta muneb sulle muna ja see
on ehtsamast kullast kui higi ja vaev noil teistel
seal on armastuse soojust
ära vaata vanade naiste meisterdatud mune
ära vaata neid mida poes müüakse
/—/
kas on hea süüa teiste kannatust
/—/
mine võta sülle üks rõõmust röögatav part
kes ootab et teda armastataks
silita tema sulgi iga päev
kuni ta sind oma sõbraks hakkab pidama
ja alles siis võid minna ja paluda talt
et ta loovutaks sulle paar muna
Lk 21
Minu sund kirjutada on alati sisemine. Maailmas on nii palju huvitavaid ja põnevaid asju, millega tegeleda. Nii et minu meelest tasub sellega tegeleda, mis parasjagu liigutab. Ilma sisemise sunnita tekstid on tavaliselt kuidagi kuivad ja tunnen need ära. Seetõttu kirjutan, kui vaja on. Tol ajal, kui kirjutasin selle luuletuse, millele viitad, lugesin palju loomakaitse jms teemade kohta. Kui lähed mingisse teemasse süvitsi sisse ja keskendud sellele, siis ikka kirjutad ka. Kui tegeleda millegagi, mis puudutab, tekib võnge, mis tekitab vajaduse kirjutada.
Sul on ilmunud seitse kogu. Oma viimase kogu „Peegeldused tundmatust“ (2020) avaluuletuses näid olevat midagi leidnud või kuhugi jõudnud.
lõpuks ometi mu mäed lähenevad mulle
ma juba näen neid kauguses
/—/
ja ma laulan
ehkki hääl on kähe ja vett ei ole
lõpuks ometi mu mäed lähenevad mulle
ma tunnen nende lõhna kauguses
ma kuulen neid sosistamas pilvetippudele
nad ootavad mind nad on mind kogu aeg oodanud
ainult minul polnud jõudu
nendeni tulla
pragunev maa ohkab
jalatallad ohkavad pilvetippude tagant
teretab peegelpilt
Lk 5
Su tekstid on unenäolised, seal on peeglid, peegelpildid, on lagunemist ja ühinemist. Sa suhtled teispoolsusega. Sinu lemmikmärksõnade hulgas on silmad, pimedus, tumedus, tühjus.
Sinu aksessuaarideks on vihmavarjud, kaabud, portfell, lehvik.
Äsja mainitud kogus kirjutad, et oluline on liikuda tundmatuse, pimeda poole. Mida see pimedus sinu jaoks täpsemalt tähendab? Kuidas pimedus ja valgus omavahel on seotud? Kas või kuidas sa jõuad valguseni?
Olen küll midagi leidnud. Rohkem endani jõudnud, kui nii võib öelda. See pimedus, millele raamatus viitan, tähendab minu jaoks tundmatust. Selleks, et leida midagi uut, tuleb liikuda tundmatusse, n-ö pimeda poole, minna läbi pimeda, kuni avastad midagi uut. Umbes nagu kaevad arheoloogina või sukeldud veealusesse maailma. Või kas või oled astronaut. Selleks, et sealt leida midagi uut. Valguseni jõuadki liikudes läbi pimeda. Tundmatuse. Kui nii võib öelda.
Terve luulekogu „Peegeldused tundmatust“ pühendasin vanaemale, mitte ainult avateksti. Seda seetõttu, et jõudsin ta juurde liiga hilja ja ta oli juba lahkunud, kui kohale jõudsin. Ja raamat oli trükki minemas. Seetõttu ka pühendus. See on nagu viimane kink.
Jah, see on ilus. Selle kogu ühes lõpuluuletustest leiab must kass „uue tee lõhna“ (lk 85), teises sina oma kadunud võtmed (lk 81) ja kolmandas „teele jääv avarus sirutab nii end tühimikust välja“ (lk 86). Lisaks sa lõpetad müstilise nägemusega ning liigud läbi erinevate olekute ja muutumiste. Sa oled jõudnud iseendani.
ratsutasin suure hobuse seljas kuni sain tagasi
oma lõpused igavesti värvilised /—/
läksin edasi ja märkasin kuidas läbi vee sõidab keegi kelle
kohta ma kaugelt ei näinudki oli ta inimene
või keegi muu /—/
ma vaatasin talle julgelt silma ja sisenesin otse temasse
korraga tabas mind tuul /—/
tuul kandis mind kusagile mujale /—/
aeg oli siin seisma jäänud
kõikjal vaikus ja ruum oli kusagile kadunud
mõistsin, et kopsimine ei tulnud mitte taimest vaid ajast
mis seisis taime kõrval ja üritas siseneda
siin oli täielik vaikus /—/
tundsin kergendust kõigist elatud eludest
kõikidest kehastustest taimedest loomadest inimestest
olemas olen ma praegugi
ehkki vaid imepisikese punkti kujul
aga minus ei ole enam midagi mis takistaks mul olla
mina ise (lk 90-93)
Nassim Nicholas Taleb kirjutab „Prokrustese sängis“: „Aforismi ei pea kunagi selgitama – nagu luule, nii on ka aforism midagi sellist, millega lugeja peab ise toime tulema.“ Mis sa arvad, millest see toimetulek sõltub?
Ma arvan, et toimetulek sõltub lugeja meeleseisundist, meelestatusest ja avatusest tekstile. Ja sellest, palju on lugejas tekstiga ühisosa. Aga see samamoodi on tihti seotud meeleseisundiga. Ühel hetkel mõistad midagi, järgmisel jällegi hajub see mõistmine ära.
Kirjutasid mulle, et sinule on tähtis „pildi maa peale, pinnale tõstmine“ ja et enese loojana kannet kohtab tänapäeval harva, eeldatakse pigem mingit kontseptsiooni, kus peamine on idee. Kas luuletajat võiks käsitleda ka meediumina?
Minu meelest see loojana kanne tegelikult toimub igal pool, igas elukutses ja kõikjal. Mõtestan seda ise laiemalt. Kontseptsioon on tegelikult ju ka. Kui koostan luulekogu, on alati kontseptsioon juures, et mida raamat tervikuna öelda tahab või mida endast kujutab. Ja vaatan tegelikult pärast teksti valmis kirjutamist üle ka iga luuletuse sõna, tähe ja tähemärgi, mõeldes sellele, mida luuletus tervikuna väljendab. Kui midagi ei sobi, redigeerin. Nii et tegelikult käib kontseptsioon ka kaasas. Päris ilma ei saa. Aga luuletaja selles hetkes, kui ta luuletab, on kindlasti meedium. Nii nagu on ka kokk meedium, kui ta valmistab sööki, mille peale ta just tulnud on ja mida varem tehtud pole. Nii võib tegelikult öelda, et igaüks, kes loob maailma midagi uut, on meedium.
[1] Saade Andres Allan Ellmannist: https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/luuleruum-ootrukid-andres-allan
Joanna Ellmanni intervjueeris Kadri Sildvee.
Ilmunud kogud:
Liivaterade lend 2008 Ilmamaa
Kõrbenud galaktikad 2009
Kriipimisi kookonist 2010
Sulgunud ruum 2015
Olemise maa 2017
Kõrbest 2018
Peegeldused tundmatust 2020
Raamatukoi 