Olen aru saanud, et päevauudiste jälgimisest ning jooksvate kommentaaride lugemisest ei piisa inimmaailmas toimuvast arusaamiseks. Vaja on käsitlusi, mis panevad kokku tervikpildi ning osutavad süvahoovustele.
Iga natukese aja tagant ma avastan, et nii huvitavat ja silmi avavat raamatut kui see, mida just praegu loen, pole varem kätte juhtunud. Tean, et see tunne ei saa olla „objektiivselt“ õige, see tähendab vaid, et antud autori(te) arutlus on üllatav ja veenev ning et ma märkan oma maailmapildi avardumist.
Niisuguse elamuse sain, kui lugesin Ivan Krastevi & Stephen Holmesi teost „Valgus kustus. Liberaalse revolutsiooni allakäik“, milles analüüsitakse maailma arenguid pärast külma sõja lõppu. Niisiis lähiminevikku ja praegust olukorda.
Krastevi ja Holmesi mõistetes sõnastatuna kuulutas 1989. aasta 30 aastat kestnud Jäljendamisajastu algust. Lääne domineeritud ühepoolne maailmakorraldus muutis liberalismi moraalsete ideaalide vallas puutumatuks. Võit oli täielik, nagu ennustas Francis Fukuyama raamatus „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“ (e.k. 2002). Nõukogude Liit varises vaikselt veretu visinaga kokku.
Jäljendamisajastu oli külma sõja loomulik jätk. See säilitas valgustusajastu vaimustuse meie ühisest inimkonnast. Liberaaldemokraatlikku struktuuri võis rakendada kõikjal maailmas, sest kõigil igal pool olid ühised põhieesmärgid.
Ent just eeldus, et „ „muud võimalust ei ole“, andis iseseisva motiivi populistliku ksenofoobia ja nativismi lainele, mis sai alguse Kesk- ja Ida-Euroopas ning levib nüüd üle kogu maailma. Usutava alternatiivi puudumine liberaalsele demokraatiale muutus mässu ajendiks, sest mingil ürgsel tasandil “vajavad inimesed valikut, isegi kui see on vaid illusioon””.
Ida-Lääne suhted muutusid külma sõja ajal valitsenud kahe süsteemi vastasseisust pingeliseks eeskujude ja matkijate vahekorraks üksiku ühepoolse süsteemi sees. Taandumine protektsionistlikule kommunitarismile, üksteist kahtlustavatele identiteedirühmadele ja kitsarinnalisele separatismile võib olla kaudne hind, mida maksame kahe konkureeriva universaalse ideoloogia vahelise ülemaailmse külma sõja lõpu eest, mis 1989. aastal aset leidis.
Paraku, Lääne võit ei tähistanud mitte ainult kommunismi alistamist, vaid ka märkimisväärset tagasilööki valgustusliberalismile endale. Poliitilist, intellektuaalset ja majanduslikku konkurentsi au sees hoidva ideoloogiana mõjus konkurendi kaotus liberalismile otsustavalt nõrgendavalt.
Ühepoolne Jäljendamisajastu oli periood, mil liberalism kaotas suutlikkuse enesekriitikaks. „Ootus, et teised peaksid võtma üle Lääne stiilis liberaal-demo-kraatlikud institutsioonid ja normid, näis sama loomulik, kui seda on päikesetõus. See periood ei ole mitte ainult möödas, vaid demokraatlik laine, mille vallapäästmist sellelt loodeti, on osutunud pettumustvalmistavalt üürikeseks.“
Ken Jowitti sõnul „maailma ajaloo peamine tunnusjoon kipub olema kultuuriline, institutsionaalne ja ideoloogiline mitmekesisus, mitte homogeensus“. Krastev ja Holmes nõustuvad – „Jäljendamisajastu lõpp on ühe õnnetu ajaloolise anomaalia lõpp“.
Raamat on õigusega kuulus ja hinnatud. Arutluskäigud on loogilised. Kui midagi ette heita, siis ehk seda, et ühtegi mõtteotsa ei jäeta lahtiseks, vaid kõik maailmas kulgeb nii, nagu saab. Ja peab. Raamatu lõpul olevatest tänusõnadest saame teada, et tegemist ei ole ainult akadeemiliste vaatlejatega, vaid nad mõlemad on olnud olulistel jõupositsioonidel. Teavad, kuidas poliitikat tehakse.
Väga õpetlik ja mõtlemapanev teos. Aga isegi nii targad mehed kui nemad ei näinud ette Ukrainas juhtuma hakkavat…
Toomas Paul
Ivan Krastev, Stephen Holmes „Valgus kustus. Liberaalse revolutsiooni allakäik“
Tõlkija Neit-Eerik Nestor
Kujundaja Villu Koskaru
Postimehe raamat, 2022
EAN 9789916712061
Raamatukoi 