Olemise mõnu

Sain Jaan Tootsenilt jõuludeks Fred Jüssi mõttemõlgutuste raamatu „Olemise mõnu“.

Tõesti mõnus kink! Olen üks Fredi fänne. Kuulamise külje pealt on kahjuks vaid pisut, millest olen saanud osa, olgu salvestatud loodushäältest või tema rahulikust mõtisklemisest, aga kirjutatu olen küll püüdnud kõik läbi lugeda.

Raamatu teeb eriti lahedaks, et koostajaks on Jaan Tootsen. Hea vestluse jaoks ei tohi meestel olla liiga suurt taseme erinemist. Jah, nooremal resp. küsitlejal peab olema respekt teise suhtes. Aga on hea, kui talle ei pea kõike puust ja punaseks tegema. Jaanist  on kasvanud tubli kaaslane Fredile.

Mitmelgi puhul on tunne, et tema näeb mõnda seika selgemini. Näiteks Jaanile „tundub, et üks õige loodusfilosoof on linnamees – inimene, kes elab linnas ja kes tänu sellele, et tal on teine taustsüsteem, vaatab loodust värske pilguga“. Ta ei kujuta ette, et inimene, kes elab sünnist saati maal, roniks kivi peale ja hakkaks vaatama kivimustreid või uuriks saunapalgi puusüüd. Jaan ütleb: „Sa oled nagu looduse ja kultuuri ristteel: sul on üks jalg looduses ja teine kõiges selles, mida me nimetame kultuuriks – sa käid teatris, sind huvitab muusika…“ (lk 43)

Fred jätab küsimusele vastamata. Mina küll kinnitaksin, et see on tõepoolest nii. Sain sellest aru Paul Tillichi autobiograafilist raamatut „Auf der Grenze“ lugedes, kus ta kirjeldab enda kujunemiskäiku kui pidevat piiridel pendeldamist. Filosoofia ja teoloogia, Euroopa ja USA, maa ja linna vahel. Dialoogilisus on fundamentaalne, vältimatu, nii et mõtlemiseks läheb vaja kahte aju poolkera – see oli Juri Lotmani üks põhitõdesid. Olen Tootseniga päri – metsamees elab metsas kui oma loomulikus keskkonnas, loodusfilosoof peab kogema ka konflikti või vähemalt kontrasti.

Fred Jüssi loeb mõnda lemmikraamatut, nagu Exupéry „Väikest printsi“ palju kordi, leides ikka ja jälle uut (lk 135). Eks tema probleem on sama, mis kõigil kuulsatel mõtlevatel meestel, kui nad vanaks saavad – pika elu jooksul oled kõik öeldava ära öelnud, ja palju sellest mitugi korda. Ent kordamine on paratamatu. Ja omast kohast otse kasulik. Ühes väga õpetlikus raamatus – Stanislas Dehaene „Kuidas me õpime? Miks aju õpib paremini kui mistahes masin  … esialgu“ (2022) – ei väsi autor kordamast, kui vajalik on meelde jäämiseks kordamine.

Nii lugesin ka Fredi arutlusi ilmaelust, ja kui miski tuli tuttav ette, võtsin selle tänuga vastu nagu kinnituse.

Ta tsiteerib kolmel korral Goethe väidet „Me peame kultiveerima oma omadusi, mitte iseärasusi“ (lk 111, 128, 139). Aga sellest on kasu, kontekstid on erinevad ja nii saab selgemaks, mida Jüssi selle all mõtleb.

Samal kombel jutustab ta mitu korda, kuidas temal ei ole eesmärke, on vaid siht: „Näiteks minul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke – sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik ja minu tee kulgeb või suubub sellesse, läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju: ma ei näe, mis on mägede taga; mis on teekäänakute taga; mis on teispool orgusid, teispool metsi … Aga ma pean teadma suunda. See suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli – mingi toon, mida ma ei tohi kaotada.“ (lk 116, vt ka lk 130 ja 138)

Kõik kuulub kokku, moodustab terviku. „Loodus ei ümbritse meid, loodus sisaldab meid: me oleme üks osa selle keskkonna või selle ümbruse sisust. Vähemalt minule on olnud see oluline meeles pidada: et see, millele ma olen orienteeritud ja mida ma olen väga usaldanud ja millesse ma olen väga uskunud – et see olengi mina ise kui selle koostisosa.“ (lk 163)

Toomas Paul

Kiika e-poodi

Fred Jüssi, Jaan Tootsen „Olemise mõnu
Kujundaja Lilli-Krõõt Repnau
Kirjastus Aadam ja Pojad, 2022
EAN 9789916978108

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s