„Minu ja elu vahel on tuhm klaas. Kui tahes selgelt ma elu ka ei vaataks ja mõistaks, ma ei saa seda puudutada.“ (53)
Raamat kutsub üles unistama ja mõtisklema, sest tõeliselt väärtuslik on kõik see, millest saame unistada. Kui armastus peale tuleb, peaks end laskma kanda unelmatel, „sest kõik inimesed on huvitavad ja neid saab muuta unistusteks, kellekski teiseks.“ (155)
Inimestena oleme poolikud ja vastuolulised. Tegelikkuses ei saa me hakkama armastamisega ja sama raske on meil toime tulla reaalsusega. „/—/ ihuüksi omaenese öös, nutan nagu kerjus kõigi suletud uste vaikuse pärast.“ (156)
Pessoa võib olla nii melanhoolne kui ka irooniline. Igal juhul on tegemist teosega, mille mõtted kõlavad, kestavad ning viivad enesega. Muidugi juhul, kui me ei kuulu just nende hulka, kelle päralt on maailm ja kelles vähe tundlikkust või puudub see hoopis.
„Rahutuse raamat“ koosneb portugali kirjanikust Pessoast (1888-1935) maha jäänud katkendeist, mis alles 1982. aastal omatahtsi järjestatult avaldati koguteosena. Edaspidi on väljaandjad seda teinud erinevalt, sest keegi ei tea, millises järjestuses leitud tekstid paikneda võiksid.
Ebaselge on ka raamatu vormiline külg. Minu jaoks on ta eelkõige päevik, kellelegi ehk esseekogu või suisa romaan. Ükskõik kuidas või kui puudulikult me teost ka ei liigitaks, pakub lugemine naudingut. Ja sama lõpetamata, fragmentaarne, nagu on Pessoa „Rahutuse raamat“, on ka elu ise. Tegemist on ühe modernismi silmapaistvaima teosega, milles autor mõtiskleb elu igaveste ja tähtsate küsimuste üle.
Kui mõelda, mis mind teksti küljes lõpuni hoidis, siis põhjendaksin seda jutustaja Soarese/Pessoa enda sõnadega: „Öelda! Osata öelda! Oskus olemas olla kirja pandud hääles ja intellektuaalses kujundis! Kõik see teeb elu elamisväärseks: kõik ülejäänud on mehed ja naised, eeldatavad armulood ja välja mõeldud edevused, mälukaotus ja seederaskused, inimesed sagimas nagu putukad ümberpööratud kivi all, nende kohal suur abstraktne sinise taeva kivirahn, mis on tähendusest tühi.“ (68)
„Rahutuse raamat“ on ülistus Sõnale ja emakeelsele väljendusvõimekusele. Riik võib küll langeda, aga portugali keel peab jääma oma rütmi ja terviklikkusega. Halvasti kirjutatud lehekülg on nagu inimene, kes väärib keretäit.
Jutustajast Lissaboni linna arveametnik Soares on mees, kes istub ukselävel. Ta on elust võõrandunud kõrvaltvaatleja, kes ei otsi õnne ega rahu, vaid püüab elust tekkivaid jaburaid tundeid ravida kirjutamisega. Tähtis on olemas olla ja kirjutamine teeb elusaks. „Kuulun seda sorti inimeste hulka, kes on alati selle ääremail, kuhu nad kuuluvad, nad ei näe mitte ainult rahvahulka, mille osa nad on, vaid ka avarat välja selle kõrval.“ (11)
Vastuolu ja absurdi aitab leevendada iroonia, ent olemasolust tuleneva tõsiduse vastu see täielikku kaitset siiski anda ei suuda. Ja nii on Soarese osaks olla ühtaegu unistaja kui ka realist. Ta on jaatus ja eitus samal ajal. Sest „tean ma siis kindlalt, kes olen mina?“ (23)
Kui tavaline inimene kulgeb läbi elu kassi või koera moel ning on sellega rahul, siis mõtisklemine toob kaasa rahutuse. Rahutus aga kannatuse, milles Soares on saavutanud edasijõudnu taseme, nagu ta ise irooniliselt nendib.
Ehk on Soarese võlu selleski, et ta ei esine tõekuulutaja, revolutsionääri ega prohvetina, vaid ütleb välja oma isiklikud ja ühtlasi ajatud mõtted, mis tal kõrvaltvaatleja, mõtleja ja kannatajana elust esitada on. Seejuures ei jäta ta kriitika alt välja ka iseennast.
Samas pole ta mingi tavaline kibestunud viriseja, vaid mõtiskleja, kellele kannatused lisavad elutarkust. Soares kirjutab: „Need, kes kannatavad tõeliselt, ei liitu pööbliga, ei moodusta rühmitusi. See, kes kannatab, kannatab alati üksi.“ (153)
Ta märkab inimese kriitilisust, mis pole tema mõtlemise, vaid tundmise tulemus. Kui sõber ütleb Soaresele, et tema palk on väike ja teda ekspluateeritakse, siis vastab ta kriitikale: „aga et elus tuleb meil kõigil ekspluateeritav olla, siis küsisin ma, kas olla ekspluateeritud Vasquese poolt on siis vähem väärt kui lasta end ekspluateerida edevusel, hiilgusel, vimmal, kadedusel või võimatusel.“ (35)
Nii nagu ei himusta Soares inimesele omaseid võite, nii ei soovi ta ka teisi allutades silma paista, sest ta teab, et „Inimese hing on pilapilte täis hullumaja.“ (43) või et „Õigus elule ja edule võidetakse tänapäeval kätte peaaegu samade võtetega, nagu saadakse koht hullumajja: mõtlematuse, amoraalsuse ja ülemäärase erutuvusega.“ (17)
Raamatus on palju nauditavaid ja mõtlemapanevaid arutlusi ning tähelepanekuid. Pessoa pilk ja sulg on terav, arutluste teema lai.
„Rahutuse raamatut“ võikski lugeda kui meie endi mõtete (ja kannatuste) raamatut. Ja kui me oleme sellesse teosesse kord juba süüvinud, siis meie nägemine, kuulmine ja mõistmine teravnevad ja selginevad. Kindlasti on suur huvi raamatu vastu tõestuseks Soarese/Pessoa mõtete sügavusest. Kahekesi koos suudavad nad kõnetada erinevate aegade inimesi.
Kummardus tõlkija Leenu Nigule!
Kadri Sildvee
Fernando Pessoa „Rahutuse raamat“
Tõlkija Leenu Nigu
Kujundaja Asko Künnap
Kirjastus Salv, 2022
EAN 9789916981108
Raamatukoi 