Vabari raamatu võiks seada ühele pulgale selliste autoritega nagu Blecher, Hernández, Schulz, Breton jt … Ta kirjutab lahti, mis teda kirjutamise juures huvitab ja mis ei huvita. Minu masti mees! Mu meelest täpsemat sedastust kui vinjetis „tükk elatud ja nihestatud elu“ ei ole enam võimalik luua. Selle peaks tervikuna ümber trükkima. Ostke see raamat!

Loe edasi

Annie Ernaux järjekordne teos „Sündmus. Noormees“ sisaldab kaks suures kirjas lühilugu kõvade punaste kaante vahel. Nobeli preemia ikka annab tiivad! Tunnistan, et see oli minu esmakohtumine autoriga, kuigi tema teoste retseptsiooniga olin üldjoontes tuttav. Lood on varjamatult, rõhutatult autobiograafilised ja käsitlevad naise kehakogemust. Hea kirjanduse tunnuseks ei ole tingimata see, kas loetu sulle meeldib, vaid

Loe edasi

Madis Kõivu „Metafüüsilist luulu“ lugemiseks võttes olin ette teadlik, et ega mu jõud selle mõistmisest üle ei käi. Samas tahtsin näha, mismoodi see mees mõtleb ja kirjutab. Mul on kodus ta näidendite kogumik, haarasin selle raamatukogust mahakantud tavaari riiulilt. Seda ma vist pole proovinudki lahti teha. Lavastusi pole näinud – ühesõnaga täielik kõivulik auk ja

Loe edasi

Eelkõige on see raamat eetikast, eetilistest valikutest, südametunnistusest, sellest, et teha ainult seda, mida õigeks pead – ikka ja jälle kõlab läbi raamatu motona peategelase onu hääl, kes oma noorele sugulasele kordab: „Peaasi, ära jäta järele.“ See on ka poliitiline manifest, armastusavaldus oma maale ja rahvale, kaljukindel usk headuse võitu, ja nendes pikkades kirjeldustes maalib…

Loe edasi

Ene Mihkelsonil oli hiljuti 80. sünniaastapäev. Teda peetakse autoriks, kes on eesti kirjanduses väga oluline, kuid keda vähesed loevad või lugenud on. Nii oli ka minuga. Müüt, et autor on krüptiline, raskesti mõistetav, mingil kombel hermeetiliselt oma pea kõlakambrisse suletud, käib temaga nii kõvasti kaasas, et olin varem üritanud lugeda vaid „Nime vaeva“ ja tõtt-öelda

Loe edasi

Rosa Montero „Oht olla täie mõistuse juures“ on poleemiline raamat. Ükskõik, kas raamat meeldis või ei meeldinud, äratab tema sisu ja kirjapaneku vorm ägedaid reaktsioone. Goodreadsis on tal meetrite viisi arvustusi, ülistavaid muidugi kaugelt rohkem, aga ka veendunud vastaste väike kogukond on täitsa olemas, kellega ma meelsasti liitun. Hullumeelsuse, tervemõistuslikkuse, andekuse ja loovuse teemad kõnetavad

Loe edasi

Värskelt on ilmunud taas üks maailmakirjanduse tähtteose eestindus – Andrei Belõi „Peterburi“. Kuigi seda väsimatult võrreldakse teiste taoliste megaoopustega nagu James Joyce „Ulysses“ või miks mitte ka Marcel Prousti „Kadunud aega otsimas“, tahaksin potentsiaalset lugejat lohutada – asi ei ole nii hull. Olen küll ise lugenud Proustist vaid „Swanni armastust” (uustõlke pealkiri „Swanni poolel“), aga

Loe edasi

Józef Mackiewiczi „Tee eikuhugi“ on raamat kadunud ajast – ilmunud aastal 1955, kirjeldab lühikest perioodi toonasel Ida-Poola alal, Wilno ehk Vilniuse ümbruses enne II maailmasõja puhkemist. Maast ja inimestest uhkab üle ja söövitab ennast sisse nõukogude võim ja mentaliteet. Just selle mentaliteedi imbumist inimhingedesse uurib kirjanik kirurgi täpsusega. Ta püüab seda vähkkasvajat eraldada veel tervetest

Loe edasi

Emanuele Coccia „Metamorfoosid“ on teosoofiline raamat, mis kannab endas ajastu märke. Teaduslikuks seda pidada ei saa, kuna esitatud teesidele pole peale nende püstitamise mingit kaalu lisatud. Teos püüab olla ka ilukirjanduslikult köitev ja see taotlus ei ole alati õnnestunud. Kokkuvõttes moodustub mingisugune new age’i laadne veider kompott. Kuigi autor esitab oma traktaadi lõpus muljetavaldava nimistu

Loe edasi