Tuntud ungari kirjanik László Krasznahorkai näitab, kuidas jõud, millega keegi sinu üle kummub, ei tule alati mägede tipust, vaid võib voolata ka madalamalt tasandilt oma alamate või alluvate peale. Ja perekond ei ole erand. Krasznahorkai külamaailmas, mida ta nimetab asulaks, tegutsevad kõrvuti nii lihtrahvas kui ka haritlased. Neis kõigis on sarnast. Tuleb tunnustada kirjaniku erakordset

Loe edasi

Mõni aeg tagasi kurdeti, et meil pole piisavalt romaane oma lähiminevikust  – nõukogude ajast ega taasiseseisvunud Eesti vabariigi algusajast. Meil pole lugusid, mis räägiksid tavaliste inimeste tunnetest ja läbielamistest pöörastel aastatel, mil kõik olid sunnitud ujumist õppima uutes tundmatutes vetes. Kui teadmine, et ebameeldiv aeg on läbi, tekitas lõputut õnnetunnet, siis turvalise olme ning raamistiku

Loe edasi

Palju kõneainet pakkunud prantsuse kirjaniku Édouard Louis’ autobiograafiline teos „Muutuda: meetod“ on lugu põgenemisest. Päästerõngaks, mis selle võimalikuks teeb, on haridus ja raamatud. Nooruk Eddy avastab, et õppimine on ainus võimalus pääseda rõhuvast ja ahistavast keskkonnast, milles ta on üles kasvanud. Ent tema jaoks ei piisa lihtsalt kooli läbimisest, tal tuleb ennast järgi harida kogu

Loe edasi

Lugesin „Hingede ööd“ (1953) teist korda ja tunnistan, et ajaga on teos minu jaoks veelgi paremaks läinud. Ristikivi kujutab inimelu läbi inimese absurditaju. Kuuleme üle võlli dialooge, mahlakaid võrdlusi. Näeme karikatuursust, inimese sisemist tühjust, üksildust, võimetust, tahtmatust, mõistmatust. Aga kõike seda ei esita kirjanik meile näpuga viibutades ega moraali lugedes, vaid läbi absurdi, huumori ja

Loe edasi

Island on meist paljude jaoks kauge ja müstiline maa. Ja kõige imekspandavamad on inimesed, kes seal elavad. Islandlased, kes ei põgene saarelt, mis neid pidevalt ähvardab katta laava, tule ja tolmuga või jäätada läbilõikava tuulega. Nad peavad vastu ja kasvatavad oma lapsi ja loomi maal, mida päike suvel vaevu soojendab ja kus talv on toidetud

Loe edasi

Minu ees on kaks autorit, kaks raamatut, mis jutustavad iseseisva elu alguses olevatest noortest inimestest. Mõneti on lood sarnased – mõlemas on püüe elu edasi viia, ja seda vaatamata kohati lootusetusena tunduvatele oludele. Neis ellu äratatud tegelastel on julgust võtta vastu ka riskantseid otsuseid. Samas on nii kahe autori stiil, peategelaste taust kui ka sellest…

Loe edasi

Suhtun elulooraamatutesse suhteliselt suure ettevaatusega. Nii mõnelgi korral olen pidanud pettuma, kui huvitava inimese pikka elu kokkuvõttev raamat on vaid rohkete piltidega pikitud album, mille vahele on puistatud lühikesed tekstilõigud. Ma ei arva, et eluloo kirjutaja peaks üles otsima ja avaldama kõmulisi eluloolisi fakte, pigem ootan analüüsi ja arutlust, miks inimene tegi elus just need

Loe edasi

Minu esimene kohtumine Marko Pajevići kontseptsiooniga oli tema Tartu Ülikooli inauguratsiooniloeng, mida on kõigil soovijatel võimalik vaadata Tartu Ülikooli lehelt. Pajevići seisukoht eristada keelt kui märgisüsteemi ja keelt kui interaktsioonivälja, mis tekib inimeste vahelise lävimise tulemusena, tundub huvitav ja avardav viis suhtlust vaadelda. Raamat „Poeetiliselt mõtelda. Nüüd ja kohe“ (2023) on kokkuvõte ja tõlge algselt

Loe edasi

Tunnustatud loodusteadlase Edward O. Wilsoni „Lugusid sipelgate maailmast“ ilmus hiljuti eesti keeles. Kuulus sipelgauurija heidab pilgu oma pikale elule ja tööle. Kuidas temast sai teadlane? Millist elu elavad sipelgad? Millised ja kui suured on liikidevahelised erinevused? Kui eluvõimelised nad on? Millised on nende suhted inimkonnaga? Jne. Tegemist on autobiograafiliste sugemetega sipelgaraamatuga, milles kajastatakse aastakümnete jooksul

Loe edasi