-
„Matmisriitused“ Hannah Kent
Island on meist paljude jaoks kauge ja müstiline maa. Ja kõige imekspandavamad on inimesed, kes seal elavad. Islandlased, kes ei põgene saarelt, mis neid pidevalt ähvardab katta laava, tule ja tolmuga või jäätada läbilõikava tuulega. Nad peavad vastu ja kasvatavad oma lapsi ja loomi maal, mida päike suvel vaevu soojendab ja kus talv on toidetud…
-
„Ööema“ – meie ajaloo öised varjud
Lilli Luugi „Ööema“ on tihe ja usutuv romaan, kus väga vähestes kohtades tekkis kahtlusi. See näitab taset. Kui kirjanik kirjutab asjadest, mida ta ei tea, tekivad augud. Need, kes teavad, need märkavad, teised libisevad üle. Lilli Luugi tekstis tühimikke pole. Minagi komistasin ainult mõnes kohas ja lõpuks tegin tekkinud küsimustega rahu. Teadsin ette, et minu…
-
Faulkner „Põrmu häirija“ – milleks kõigeks on võimeline kirjaniku keel
Eelkõige on see raamat eetikast, eetilistest valikutest, südametunnistusest, sellest, et teha ainult seda, mida õigeks pead – ikka ja jälle kõlab läbi raamatu motona peategelase onu hääl, kes oma noorele sugulasele kordab: „Peaasi, ära jäta järele.“ See on ka poliitiline manifest, armastusavaldus oma maale ja rahvale, kaljukindel usk headuse võitu, ja nendes pikkades kirjeldustes maalib…
-
Pühaduse purunemine
Asusin Viivi Luige värskelt ilmunud esseede ja artiklite kogu „Pühaduse purunemine“ sirvima suure huviga. Paarkümmend aastat tagasi loetud „Seitsmes rahukevad“ oli jätnud hea mälestuse. See oli suurepärane ajahingust edasiandev teos. Lapsesilmadega maailma vaatamise võte toimis. Pean väga lugu, kui kirjanik valdab poeetilist keelt ja on laialdaste teadmistega. Viivi Luik on üks väheseid oma põlvkonna kirjanikke,…
-
Ene Mihkelsoni „Katkuhaud“ kui detektiiviromaan
Ene Mihkelsonil oli hiljuti 80. sünniaastapäev. Teda peetakse autoriks, kes on eesti kirjanduses väga oluline, kuid keda vähesed loevad või lugenud on. Nii oli ka minuga. Müüt, et autor on krüptiline, raskesti mõistetav, mingil kombel hermeetiliselt oma pea kõlakambrisse suletud, käib temaga nii kõvasti kaasas, et olin varem üritanud lugeda vaid „Nime vaeva“ ja tõtt-öelda…
-
Aafrika kirjanduse lõhnad, värvid ja valud
Milline võiks olla keskmise Eesti lugeja vastus, kui temalt küsida Aafrika kirjanduse kohta? Kellega või millega seostub eestlase jaoks üldse Musta Mandri kirjandus? Millised kujutluspildid silme ette kerkivad, millised emotsioonid ja seosed tekivad? Egiptuse hiigelpikk ajalugu, Boko Harami džihadistid Põhja-Nigeerias, Lõuna-Aafrika ja apartheid, koloniaalminevik, näljahäda, antiloobid, gorillad, gnuud ja elevandid, vaesus, kuumus…eee… aga mis veel?…
-
Mitte eriti maitsev rosolje
Rosa Montero „Oht olla täie mõistuse juures“ on poleemiline raamat. Ükskõik, kas raamat meeldis või ei meeldinud, äratab tema sisu ja kirjapaneku vorm ägedaid reaktsioone. Goodreadsis on tal meetrite viisi arvustusi, ülistavaid muidugi kaugelt rohkem, aga ka veendunud vastaste väike kogukond on täitsa olemas, kellega ma meelsasti liitun. Hullumeelsuse, tervemõistuslikkuse, andekuse ja loovuse teemad kõnetavad…
-
Jaaksi „Taeva tütred“ ja Fosse „Triloogia“
Minu ees on kaks autorit, kaks raamatut, mis jutustavad iseseisva elu alguses olevatest noortest inimestest. Mõneti on lood sarnased – mõlemas on püüe elu edasi viia, ja seda vaatamata kohati lootusetusena tunduvatele oludele. Neis ellu äratatud tegelastel on julgust võtta vastu ka riskantseid otsuseid. Samas on nii kahe autori stiil, peategelaste taust kui ka sellest…
-
Hea krimka avab suhteid ja inimloomust
Olen avastanud, et kriminaalromaanid on väga hea viis viletsat enesetunnet eirata. Mitte et mind see tapmise osa huvitaks – ma ei naudi ei laipu ega satu elevusse kurjategijat jälitades, aga need hoiavad üldjuhul pinget üleval. Hoopis enam köidavad taustalood. Kriminaalromaani meistri Donna Leoni lood toimuvad Veneetsias ja Ann Cleevesi omad Shetlandi maastikel.
Raamatukoi 