Mu poisipõlve lemmikraamat oli Nikolai Verzilini „Robinsoni jälgedes. Metsataimede saladusi“. Olin „noor naturalist“ – nõnda nimetati tollal algajaid „loodusuurijaid“, kellel olid kooliaias oma katselapid. Näiteks katsetasin jaroviseerimist, ja see toimis! Kui siis selgus, et Trofim Lõssenko on võhik ja suli, oli mu pettumus suur (muide – tänaseks on ameerika teadlased ta maine suuresti rehabiliteerinud, nüüd…

Loe edasi

Loen raamatuid edasi, nagu kogu pika elu olen teinud, kuigi enam ei jää loetu nii hästi meelde kui muiste. Ega oma loomuse vastu ei saa. Üks mu saksa kolleeg ütles mulle: „Du bist ein Büchernarr!“, kui vaatas raamatute hunnikule, mis olin välismaale pääsenult oma napi valuuta eest hilpude ja digividinate asemel ostnud. Praegu ilmub juba…

Loe edasi