Sel suvel lugesin uuesti läbi Astrid Lindgreni lasteraamatu „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“. Seda raamatut olen lugenud korduvalt, kas otsast lõpuni või jupiti, alati aga naudinguga. Uuesti ajendas mind teost kätte võtma kaks seika. Esimene: lugesin lehest intervjuud näitlejaga, kelle nimi praegu ei meenu, aga kes lavakunstikooli sisseastumiskatsetel mainis, et „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“

Loe edasi

Olen avastanud, et kriminaalromaanid on väga hea viis viletsat enesetunnet eirata. Mitte et mind see tapmise osa huvitaks – ma ei naudi ei laipu ega satu elevusse kurjategijat jälitades, aga need hoiavad üldjuhul pinget üleval. Hoopis enam köidavad taustalood. Kriminaalromaani meistri Donna Leoni lood toimuvad Veneetsias ja Ann Cleevesi omad Shetlandi maastikel.

Loe edasi

Kui keha on väsinud/haige või meel must, on hea kriminull teinekord suurepäraseks ravimiks. Kuigi minu üldine eelistus on kriminull ajaloolises kontekstis (millest räägin mõnel teisel korral), tahaks seekord mainida Antti Tuomaise romaane „Jänesefaktor“ ja „Põdravalem“ (teine on esimese jätk). Antti Tuomainen on…

Loe edasi

(„Aruanne El Grecole“) Kazantzakis (18.2.1883 – 26.10.1957) on kuulus kreeka (kreeta) kirjanik, kellelt eesti keelde tõlgitud kolm teost: „Alexis Zorbas“, „Askees“ ja „Viimne kiusatus“. „Aruanne El Grecole“ lugesin ma inglise keeles. Sellest kirjaniku viimasest romaanist on eesti keeles ilmunud 2008. aasta Akadeemia 9. numbris üksnes katkend. Katkendi järelsõnas kirjutab tõlkija Kaarina Rein: „Seda teost on

Loe edasi

Maurice Druoni romaanisari „Neetud kuningad“ („Accursed Kings“): „Raudne kuningas“, „Kägistatud kuninganna“, „Kuningavõimu mürgitajad“, „Isaste õigus“, „Prantsuse emahunt“, „Liilia ja lõvi“ ning „Kuningriigita kuningas“. „Troonide mängu“ autor George R. R. Martin on nimetanud Druoni romaane oma fantaasialoo prototüübiks ning sarnasusi leidub tõesti ohtrasti. […]

Loe edasi

Selma Lagerlöfi „Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi“ oli üks mu lapsepõlve lemmikuid. Kui esimest korda lugema hakkasin, julgustas isa Rootsi kaarti kõrvale võtma – nii oligi mul üks saksakeelne atlas kõrval. Kõiki kohti üles ei leidnud, aga mingi geograafilise tunnetuse sain. Suure loomaarmastajana elasin kaasa karvastele ja sulelistele. Kuigi Lagerlöf on neid inimestanud, ei

Loe edasi

Romain Gary „Tuulelohed“ oli ühtaegu valus ja hõrk lugemine. Valus, sest praegune sõda tõi palju paralleele, kasvõi näiteks see, kuidas keegi ei usu, et vaenlane tungib kallale. Sest see pole loogiline, pole nagu kellelegi kasulik… ja ometi see juhtub. Paralleelselt sõja eelmängu ja sõjaga kulgeb minategelase küpsemine poisist meheks, tema armastuse lugu. „Tuulelohed“ haarab, kuid haarab

Loe edasi

Ma ei ole viimasel ajal olnud küll suur eesti kirjanduse lugeja, kuid Rein Raua „Päiksekiri“ tekitas juba teema ja ajastu tõttu huvi: eesti päritolu naissoost sumomaadleja seiklused 20. sajandi esimestel kümnenditel. Algul tekitasid erinevad tegevusliinid pisut segadust, kuid Raua ladus jutustamisstiil ja sündmuste põnevus haarasid kaasa ning mida enam lõpu poole, seda raskem oli raamatut

Loe edasi

Raamatud balletist ei ole eesti lugeja laual kuigi sageli, sest kirjastused pelgavad huvipuudust. See ei ole nii ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas: DVD-d ja netivõimalused balletti vahendatult vaadata on raamatuturu ahtaks söönud. Seda rõõmustavam on, et Eesti Teatriliit on avaldanud Kadi Herküli koostatud raamatu Tiit Härmist, eesti balleti ühest kõige karismaatilisemast tantsijast, kes möödunud sajandi 60.

Loe edasi